Seekordsele Põhjamaade luulefestivalile oli kutsutud kümme Põhjamaade, Baltimaade ja Ungari luuletajat, ent kohale tuli seitse (Bo Carpelan esines video vahendusel ning Marcus Birro Rootsist ja Nils-Øivind Haagensen Norrast jätsid oma sõidu ära hiljutiste Tallinna rahutuste tõttu). Peale nende esines festivalil üheksa eesti luuletajat.
Kuigi jõudsin kõigist üritustest vaid pooltele, oli juba seegi piisav, et tajuda seekordse luulefestivali vaoshoitud melu. Erilist tähelepanu püüavad mõistagi võõramaised poeedid, neid kuulad ikka erilise huviga, et kas on mujal mingeid luuletamisviise, mida meil pole, ja püüad aru saada, mis on see, mille põhjal arusaamatus keeles tekst ikkagi luulena äratuntav on.
Püüangi lühidalt tutvustada külla tulnud luuletajaid. Lätlanna Anna Auzina kuulub nooremasse põlvkonda ning tema naiselikku olemist kujutav luule on laadilt kohati võrreldav Kristiina Ehini tekstidega, kohati aga pigem jõulise Andres Ehiniga (näiteks luges ta ette oma parafraasi Bretoni kuulsast naisekeha kirjeldusest, ainult et Auzina kirjeldas mehekeha).
Leedulane Rolandas Rastauskase (muuhulgas ka teatritegija, kes on koos töötanud Leedu kuulsate lavastajatega) juures oli oluline ka tekstide esitamise viis – löökriistade saatel laulvalt skandeerides; poeetikalt meenutasid ta tekstid minu jaoks pisut Rummot, eriti mõjuv oli sõbra surmast kõnelev tsükkel.
Soomest oli kohal eestlastele juba ammune tuttav Heli Laaksonen, humoorika põhitooniga murdeluuletaja, keda võru keelde vahendas Jan Rahman. Taanlane Morten Søndergaard luges tekste põhiliselt oma kogust, mis valminud mitmeaastase viibimise ajal Itaalias Vinci linnas; nimetasin ta enda jaoks “tajude-meheks”, sest ta “heljuva” iseloomuga luuletused paistsid keskenduvat erinevatele tundehõllandustele, mida maastikud ja keskkonnad temas tekitavad. Samuti esitas ta ühe helikunstiteose, kus luges oma luuletust selle kõla tehniliselt moonutades, nii et esmaoluliseks sai hääleline mateeria.
Islandlanna Ingibjörg Haraldsdóttiri luule oli tasakaalukas naiselik mõtteluule, tekstid kõnelesid oma sordiinsel moel vananemisest ning hingelisest tasakaalust pöörases maailmas. Muuseas, Haraldsdóttir on ka tõlkija, kes on vahendanud ka Tranströmerit ja Dostojevskit.
Ungarlanna Erzébet Tóth on Eestis juba rohkem tuntud, hiljuti ilmus Tiiu Kokla tõlkes tema luulevalimik “Valge linnuga”. Omapärase sissepoole pööratud kujundimaailmaga luuletaja poeetika on klassikaliselt modernistlik.
Ja lõpuks mu enda isiklik lemmik neist külalistest – Fääri saartelt pärit luuletaja Carl Jóhan Jensen, kelle puhul moodustasid mõjuva terviku tema keskendunud sügavahäälne ja rütmiline lausumisviis, muinas-skandinaavia kõlaga saarekeel ning pingestatult elliptiline ning jõuliste, vahel lausa vägivaldsete kujunditega luule, kus kirjeldatakse müstilise “auväärse Dünni” tundmusi. Johanseni suhtumine keelde tundus väga rafineeritud, oleksin rõõmus, kui tema luulet võetaks suuremal hulgal eesti keelde tõlkida (peale selle, et loodetavasti ilmub ka tavapärane festivalikogumik).
Eesti luuletajatest ei hakka ma siinkohal rääkima, eks me saame üksteist kiita ja arvustada igal ajal, kuid peab ütlema, et ka kodumaise kohtumisvõimalusena oli festival väga tänuväärne. Tänavapilti jäid festivali mõneks ajaks meenutama Viru tänava Apollo aknaid asendavatele vineeridele autorite käega kirjutatud erikeelsed luuletused. Festivali kordamineku märgiks on aga see, et luuletuste kvaliteedi ja kvantiteedi suhe oli selline, et lõppkokkuvõttes ei tekkinudki kardetud “luulemürgituse” tunnet – jäi tunne vaimu toitvast nädalavahetusest. Nii et festival oli “päris hästi õmmeldud”.
