Möödunud nädalal valisid kunstiakadeemia tudengid kõige halvema Eesti kunstniku. Võitjaks ning kahe tuhande krooni suuruse valuraha saajaks osutus muidugi Tauno Kangro, kes muu. “Kunstniku kohta väga tuntud, aga vähe esteetilist uuenduslikkust, vajab abi!” kirjutas üks teravmeelne hääletaja võidumehe nime kõrvale. Ei pääsenud pjedestaalikohast ka kunstnike liidu president ja EKA rektor. Niisiis ei juhtunud laiemas ühiskondlikus plaanis midagi iseäralikku.

Halvima selle ja teise tiitlit on välja antud ju varemgi. Kunst aga – nagu üks tarkpea kunagi tabavalt tähendas – pole sport, kus tulemust oleks võimalik üheselt fikseerida. Ehk siis: heal ja halval vahetegemine toimub mingite sügavalt subjektiivsete kriteeriumide põhjal ning oh seda õnnetust: objektiivne tõde ei selgugi. Kunst, nagu kirjutas Oscar Wilde, on maailma kõige intensiivsem individualismivorm. Nii et kõik on hästi.

Heal ja halval pole vahet

Või äkki ei ole? Tauno Kangro arvates, ma usun, kindlasti mitte. Pea pakule, kui see pole poliitiline tellimustöö, võiks ta ehk sisimas arvata. Nagu üks tema erakonnakaaslane, kelle muusikalisi ekskremente kohalikud raadiojaamad keelduvad mängimast. Kamoon! Mida teab parteilisest angazˇeeritusest 20-aastane õrn kunstnikuhing või kommertsraadio muusikajuht?

Parima ja halvima tiitel käivad paarisrakendis nagu lennuõnnetused või tuntud kultuuritegelaste surmad. Üks ei jää teiseta. Iga aasta parima kunstniku tiitel saab kaalukeeleks halvima oma, igale Oscari-galale eelneb Razzie ja nii edasi. Ma ei imestaks, kui Tallinna linnavalitsus kingiks Tauno Kangrole linnakodanike lemmiku vimpli ning puht objektiivselt ei erineks EKA tudengite annetatud “kaks tonni” sellest sugugi. Ja vastupidi. Seda enam, et päeva lõpuks jääb halvima auhinnast järele ainult auhind.

“Mul on täiesti ükskõik, mida kirjutatakse minust 98. leheküljel, nii kaua kui minu pilt on esikaanel,“ on öelnud Mick Jagger. Tauno Kangro nimi annab guugeldades 103 000 vastust. Üks neist on EKA pressiteade Eesti kõige halvema kunstniku valimise kohta. Halb või hea, peaasi, et kunstnik. See on tegelikult ainus üllatus minu jaoks kogu ses loos. See, et Tauno Kangrot peetakse ikka veel kunstnikuks.