Hollandi novellid olid kaasakiskuvad ja veidrad. Rõõmustan, kui n-ö nähtamatud inimesed kirjutatakse nähtavaks. Novell „Prügi”, kus tagasihoidlik hotellikoristaja, kes pani lõpuks väga jälgil ja ootamatul moel toime väga õõvastava kuriteo, tekitas veidi isegi hämmeldust: kas autor üritab näidata inimese hinge sügavusse kogunenud valu ja kibestumise suurust, seda, milleks võib üks vaikne inimene tegelikult võimeline olla, või on tegu peente psühholoogiliste krimiromaanide paroodiaga?