Hedda Gabler tulistab Von Krahli teatris topelt
Et teatritudengid tüki tegemisel ühe osa peale mitu näitlejat panevad, on loomulik, sest harjutamist on kõigile vaja. Riiast laenatud Mara Kimele lavastuses muutub dubleerimine avalikuks ja saab osaks lavastuse mõttest. Sel viisil tekib stseenidesse melu. Olukord on seltskondlik. Ja et kujunduse ja kostüümi poolest paigutub lugu maitsekalt kuhugi tänapäeva, on Ibseni draama justkui sündmuste rida moodsa klubirahva juhtumistest. Nii tõlgendatud Ibseni puhul on küsitav, kas tegu üldse ongi draamaga. Pigem on žanriks melodraama ja see pole mõeldud siin sugugi halvustavalt. On ju Ibsenit melodramatismis süüdistanud mitu suurkuju, ja nüüd heidab lavastus Ibseni loomingult loori. See melodramatism on ehe ja teatraalne. Kahe osatäitja sebimine noore edasipüüdliku teadlase Jörgen Tesmanina (Tõnis Niinemets ja Ivo Reinok) teeb noore abielumehe karikatuurseks. Tema nimipeategelasest proua Hedda (Liis Lindmaa ja Ragne Veensalu) kõrgendatud stiil ja püüdlused ei paista aga algusest peale sugugi nii üllad.
Tempokas ja nooruslik
Tegelikult on kõik tegelased veidi alasti kistud, nende satiiriline näitamine on läbivaks võtmeks, mis on väga järjekindlalt lavastuse igas järgus välja peetud. Näpuga osutav tegelastekäsitlus ei sega sugugi ladusalt kulgevat tegevuse arengut, intriig seisab hästi püsti. Mis tähendab, et Ibseni lugu toimib, kui karakterid pole sugugi antud realistliku soliidsusega, mis Ibseni puhul kõige pindmisel tasemel välja paistab. Teatritudengite „Hedda Gabler” on tempokas ja nooruslik. Lavastus ei kuulu kuidagi määratluse alla tolmune kodanlik meelelahutus. Pigem ikka elus klassikaline näitemäng. Mis aga tilga tõrva lavastusse kukutab, on noorte näitlejate suuvärk. Lihtsalt pole kuulda, mida näitlejad räägivad. Von Krahli saalikeses, mille mõõdud on Eesti lavade seas väikseimad! Teatrikoolide diplomietendused peaksid ilmutama ju tudengite ametiküpsust.
