See on nimilugu, Kristjan Randalu pala Maian Kärmase tekstile. Esiteks on see üks efektsemaid palasid, teiseks hea lühike pealkiri plaadile. Kolmandaks – iseloomustab üldiselt plaadi meeleolusid, armumise tunnet...

Tekstikirjutajana on su peamisi koostööpartnereid siin Maian Kärmas. Miks te omavahel klapite?

Ma usaldan Maianit. Temas on tundelisust ja poeesiat, samas on tema tekstides sügavamat mõtet kui lihtsalt pealiskaudne sõnade riimiajamine. Meil on ühine muusikaline maitse ja usun ka, et maailmatunnetus. Ta on nagu hingesugulane, soulsister!

Ja Marie Under ka oblikate vahelt plaadile pandud! Mis värk sellega on, et džässiskeene kipub tihtipeale luuleklassikat viisistama, ka sina...?

Marie Underi tekstidest valisin meelelise „Suudluse“. Õrn sensuaalsus sobib mulle – samas, kui laulan nii kuulsa poetessi sõnu, jääb tunne, et ei paljasta end siiski lõpuni. See pala on plaadil kindlasti erootika tipp.

Milline roll on kaasa Andre Maakeril su muusika sündimisel ja vormistamisel? On see plaaditi muutunud?

Väga suur roll. Alates minu laulude kirja panemisest ja seadmisest kuni miksimiseni ja kõiksugu paberiasjandusteni, mis puudutavad autorikaitselepinguid, plaaditehase arveid, kulka taotlusi. Mina kõike ei jõuaks, ei oskaks. Ma arvan, et ta teeb just nii palju, kui ta jõuab, ja ilma temata poleks need koos tehtud plaadid sellised, nagu nad on.

Mille järgi sa oma bändi liikmeid valid? Mäletan, et nägin seal kunagi mängimas ka Erki Pärnoja…

Erki Pärnoja sai valitud Soul Groupi, kui soojendasime Rock Cafeś George Duke’i. Erki on väga tundlik ja andekas muusik, kuna aga just sellel ajal said Dragonsid populaarseks, ei jäänud Erkil enam aega. Valin muusikud ikka andekuse järgi. Ja ideaalis võiksid nad ka toredad inimesed olla. Kuigi andekad on tihti vastuolulised, saab sellega hakkama, peaasi on siiski, et mu muusikud tajuksid seda, mida ma kuulda tahan, ja suudaksid seda muusikat oma andega veel paremaks teha.

Kirjutasin esimese hooga lehes Jazzkaare lühitutvustuses, et oled seal koos Ultima Thulega väikekodanlaste, selle laia ja veidi soo tüüpi publikusegmendi rõõmuks. Ometi pole su muusika – ei džäss, soul, funk ega r’n’b, mis on jälgitavad su nelja peamise huvisuunana – meil kunagi massimuusika olnud. Kuid Hedvig Hanson on ikkagi üldrahvalikult armastatud ja hinnatud lauljatar, kellest, erinevalt nii mõnestki žanrikaaslasest, tehakse tihti juttu ka naispere väljaannetes. Ma näen siin kultuuriajakirjanikuna sellist heas mõttes iroonilist vastuolu. Kuidas ise olukorda tunnetad?

Vabandus vastu võetud. Ses suhtes on meil kõigil vaja õppida eelarvamustevaba suhtumist. Just nimelt, mulle meeldibki kõige rohkem laulda džässi ja souli ja ma püüan võita juurde kuulajaid, kes võib-olla veel ei teadnud seda muusikat, aga kui nad kuulevad, hakkab see neile meeldima. Olen seda kogenud ja tunnen rõõmu, kui inimene avastab midagi muud kui see, mida raadiost-telest kuulda saab. Aga naisteajakirjad? Mul pole kombeks alahinnata lihtsaid inimesi, kes ehk Sirpi ei loe. Vahel olen nõus rääkima hea meelega peale muusika ka oma elukogemusest naise ja emana. Pealegi – Sirp pole minult kunagi intervjuud küsinud!

Ütle nüüd ausalt välja, milliseid Jazzkaare väiksemaid kontserte ja vähem tuntud esinejaid ei tohiks üks õige džässihuviline maha magada?

Ausalt – mina sel aastal Jazzkaarele ei jõua, sest kuus järjestikust kontserti seda ei võimalda. Küll aga soovitan kuulata ka Eesti džässi, välismaised staarid saavad küllalt reklaami, aga meil on ka Eestis huvitavaid muusikuid.

Su džäss on olnud malbe. Hedvig Hanson on hea tüdruk. Aga kui kaugele sa oleksid valmis minema? Kas näeme sind kunagi mõne free-noise-džässi-improgrupi koosseisus häälega veiderdamas?

Ei tea, kas ma olengi ainult hea tüdruk? Ei tahaks olla hea, kui see tähendaks igavust ja ühekülgsust. Ma arvan siiski, et ka selle romantilise musitseerimise juures on minu hääles palju nüansse, helivärve, dünaamikat. Isiklikult küll kuulun nende hulka, kes ei arva, et kõik, mis inimese kehast ja vaimust välja purskub, on puhas kunst. Eelistan pigem looduslikku annet ja eluga ja tööga kogutud võimeid kui brutaalset ja algelist eneseväljendust. Saaksin free-džässiga hakkama, seda võib isegi pulli pärast teha, aga ma ei julgeks küsida publikult raha, et nad peaksid seda kuulama. Minu ideaal on, et muusika võiks inimest paremaks teha, viha väljendamine seda ei suuda. Viha ja ängi on maailmas niigi palju.

Kui oluline on sulle muusikuna turvatsoon, tähendagu see teatud bändikaaslasi või püsimist mingis paaris südamelähedases muusikalises liinis?

Teatud mõttes muidugi on oluline. Samas pakub džäss piisavalt võimalusi, et olemine ei muutuks üheülbaliseks. Improviseerimine vabastab, aga jällegi, ma mõtlen ka oma kuulajale ja püüan teda tuua pehmelt džässi juurde. Olen hea meelega ühenduslüli tõsise instrumentaaldžässi ja publiku vahel, kellele meeldib mahedam vokaaldžäss.

Täitsa lõpp, aga praeguseks oled sa kakskümmend aastat muusikuna pildil olnud. Kas oled saanud selle aja jooksul kõike teha või on miski tegemata ka jäänud?

Olen jõudnud palju teha küll. Tahaks isegi rohkem souli laulda, aga Eestimaal pole selleks palju võimalusi. Seda enam, et souli ei saa kuidagi siduda eesti keele ja eesti muusikaga, küll aga džässi. Laulan põhiliselt eesti autorite loomingut emakeeles. Võib kõlada pateetiliselt, aga see on mulle tähtis.

Ameerikast koju tulekut oled ikka kahetsenud?

Mitte iial. Nägin oma imedemaa lühikese aja jooksul enda jaoks ära. Ma ei suuda olla kodust kaugel, ses suhtes olen selline... memmekas! Läksin 19-aastaselt sinna mõttega souli laulda, aga suur muusikabisnis on liiga halastamatu ja tegelikult ei sulanduks ma iial karmide mustade meeste maailma. Mina tahan teha muusikat muusika pärast. Muusikaäris on nii palju minu hingele vastuvõetamatut.

„Kallim kullast“? Mida see duett Pearu Paulusega praegu su jaoks tähendab? Kas seda on sult esinemistel tellitud või on mõni galakorraldaja pakkunud, et tulge ja tehke hea raha eest uuesti?

Pigem on „Neiu mustas kleidis“ see hitt, mida tahetakse kuulda. 2QS tahtis seda uuesti salvestada, aga ütlesin, et see aeg on ümber. Kuid eelmise suve popkooripeol tulin lavale ja laulsin seda riffi mõned korrad. Mille peale ütles isegi Tartu linnapea, et küll ma olen ikka veel heas vormis!!!

Kunas sa üldse viimati 2QS-i vanadega suhtlesid või neid laval nägid? Mis mulje jäi?

Ma pole neid näinud väga ammu, üle kümne aasta kindlasti. Igatsust pole, ei minul nende ega neil minu järele – vist!

Con Spirito ja Basic Concept? Taasühinemist vist ei tule?

Ega vist. Con Spiritot tegin samal ajal, kui laulsin 2QS-s nn pauervokaali taustaks. Aga kuulsaks sain ikka pop-projektis osalemisega. Basic Concept oli minu värav džässmuusikasse, sealt tagasiteed polnud. Nii nagu pole Raul Söödil tagasiteed Basic Concepti, teiste pärast võiks isegi vahel koos musitseerida. Raulil on nimelt uus muusika ja komponeerimine. Õige kah, ega polegi erilist mõtet Eestis Ameerika džässistandardeid mängida.

1990-ndate lõpus tegid kaasa sellises projektis nagu Class Act, mille kassettsingel ilmus noorteajakirjaga X-press ja kus laulsid ka Maiken ja Ines. See oli vist 2QS-i vaimusünnitis ja mitte ainus omataoline. Mis imelik aeg see oli, et asjad just niimoodi käisid? Ma ise olen seda mudelit veidi võrrelnud pornotööstusega, kus operaator, riist ja diivan on samad, vahetuvad ainult naised…

Class Actil polnud viga midagi. Kuulaks nüüd ise hea meelega neid lugusid, aga mul pole seda kassetti! See oli ju mitmehäälne popsoul! Pornotööstusega võrdlemine on sinu õigus. Mina ei tunne end kuidagi sellega seotud olevat, mina suutsin ka selles bändis jääda iseseisvaks ja need mõned soololood, mis nende kontsertidel esitasin, olid head tantsumuusika kaverid. Kool and the Gangi „Celebration“ näiteks. Mulle meeldis, et 2QS oli suur laivbänd, perkussiooni ja puhkpillidega. Muuseas, ka nüüdne džässiguru Raul Sööt nautis 10 000-lise publiku menu, kui mängis „Naerata“ soolot, valges maikas! Olgugi et 1990-ndate Eesti popmuusika oli suures osas nõme ja päkapikudisko on väärtusetu, oli see aja märk ja 2QS tegi seda igatahes paremini kui Hovery Covery, Jam või Gunnar Loho artistid. Tõsi, paar nõmedat lugu on ka minu osalusel tehtud, „Aisakell“ näiteks. Siis oli moes Ace Of Base, eks siis 2QS võttis jälle snitti moekast popsaundist. Tagasi vaadates tegin seda usaldusest, aga ka lihtsalt nooruse edevusest ja nähtavasti natuke ka raha pärast – mul oli ju vaja osta lennupilet Ameerikasse!

Teeme mõttemängu: on aasta 2012, Hedvig Hanson lõpetab äärelinnagümnaasiumi ja muusikakeskkooli. Millised on tema senised ja edasised valikud karjääri käima saamiseks?

Mulle üldse ei meeldi sõna karjäär. Ma ise pole kunagi olnud karjerist ega teinud karjääri nimel selgeid plaane. Olen tundeinimene ja teen muusikat ka seepärast, et väljendada tundeid. Muidugi on tore, kui see meeldib peale enda veel mõnele inimesele, ja toredam veel, kui rohkem kui mõnele... Eks ma elaks ikka tunnetele ja nende väljendamisele, ehk läheks isegi kuhugi väljamaa kooli õppima, aga nähtavasti jätaks selle ikka mingi hetk pooleli, sest elult õppimine on mulle tundunud põnevam kui koolis käimine.

Kohati suhtub ühiskond loomeinimestesse niimoodi, et tehku oma kunsti vabal ajal ja muul ajal käigu tööl, mitte ärgu kurtku, et raha pole. Ometi on valik teha kunsti, mitte kellast kellani tööd tulnud ju millalgi selle baasil, et mingil hetkel on ellu astudes olnud võimalik sellest kunstist ära elada...

Mina olen suutnud oma muusikast ära elada. Ju mul on siis vedanud. Pole pidanud kunagi muud tööd tegema. Tõsi, kirjutamine meeldib mulle ka.

Teises plaanis jällegi on loomeinimene nagu ühemehefirma, mis proovib tuubil täis turunišis ellu jääda…

Kaplinski olla öelnud, et elame laadal. Nii on. Kohati on tõesti tunne, et oled laadal. Kes siis mida müüb – kes toitu, kes riideid, kes pudukaupa... kes keha, kes hinge... Oma hinge raha eest ei tahaks müüa, küll aga oleks soov leida kuulajaid, kellele hingega tehtu hinge läheb ja kes on nõus selle eest natuke maksma, et muusiku elamiskulusid toetada.

Kas kultuuripoliitikat jälgid või pigem püüad ministeeriumi tasandil toimuvale mitte mõelda?

Jõuan kultuuripoliitikani vähe, küll aga elan kaasa sellele, kuidas riiklikult džässi suhtutakse ja see on teema, millele olen valmis kaasa rääkima. Kui klassika on absoluutselt püha, mida tuleb toetada, sest see on kindla peale väärt kunst, ja folk on jällegi meie oma rahva muusika, siis džässi suhtes ollakse umbusklikud. Et mis muusika see siis õieti on? Seda võetakse kohati nagu poppi, mis peab end ise ära majandama. Nii see siiski pole. Näiteks suurema bändiga esinemine on praktiliselt võimatu, kui ise korraldada. Ainuüksi heade saalide üürid on üüratud. Kena naislaulja saab veel publikut, instrumentalistid palju vähem.

Põhimõtteliselt võib vist öelda, et su ema oli laulja, kes sai emaks, kuid jäi lauljaks. Sina oled laulja, kes otsustas emaks saada ja ka lauljaks jääda. On see valik kuidagi su enda elukogemusega seotud, sest valisid laste üleskasvamiskohaks väikese maakoha Tuhalaane kaugel lõunaosariikides?

Valik oli selge ja loogiline, et mitte öelda BIOLOOGILINE! Ajal, kui naise hormoonid käsivad tal lapsi saada, ta teisiti ei saa. Ja kui leidub sobiv isane, siis asi sobibki. Maal elamine on samuti osa loodusega kooskõlas olemisest, elamisest. Väikelinna tüdrukuna oli see mulle oluline, et mu lapsedki oskaks loodust märgata ja hoida, armastada.

Kui vanematel on vaim peal, kas siis peavad lapsed ise endale võileibu tegema ja saavad üle normi arvutis mängida?

Jah, lõpuks on käes aeg, peale seitset aastat lastele elamist, kus nad iseseisvuvad ja vaatavad ka kapist süüa, kui kõht tühi ja emal-isal muud tegemist. Arvutis mängimine ja telekavaatamine on siiski kontrollitud, kuigi see on lastele ahvatlev. Püüame leida rohkem loomulikumaid ja arendavaid tegemisi.

Kas Kadri Voorand on meie muusikamaastiku järgmine suur džässidiiva – roll, mis on praegu sinu täita?

Kadri on väga tubli, töökas, sisukas ja võimekas džässilaulja. Kuigi minu maneer on pehmemat tüüpi – samas kui Kadri on väga ekspressiivne ja mõne kuulaja jaoks ehk liiga võimukas –, usun küll, et tal on kõik eeldused saada tõeliseks džässilauljaks.

Sina oled X-põlvkonna esindaja. Praegu teevad tegusid juba ka Y-põlvkonna inimesed. Mis vahe neil sinu ja su vanade kaasteelistega on? Kas tunned mingeid selgeid erinevusi mõttemaailmas-ellusuhtumises?

Ei tahaks hakata heietama, et vanasti süvenesid inimesed rohkem, praegu on rohkem pealiskaudsust, kiire elutempo teeb süvitsi minemise raskeks. Tahaks kõik ruttu kätte saada ja ehk rõhutakse liiga palju välisele. Reklaami peale läheb tohutu energia, aga reklaamima peab, sest nii palju on neid, kes trügivad. Aga ma usun ka, et iga pähkli jaoks on kuskil tangid (nagu kirjutas Ott Arder) ehk siis: aeg näitab, mis kellestki saab ja kas ta leiab oma laulu ja publiku üles.

Mida sa oma teismeea suure iidoli Whitney Houstoni surma puhul tundsid? Kui palju sulle esimesed suured mõjutajad tänapäeval korda lähevad?

Eks ikka kurbust. Minu jaoks jääb ta mu teismeliseea iidoliks. Nii nagu ta laulis, endast kõik andes, nii ta ka elas. Taevas oli talle andnud jumaliku hääle. Ma arvan, et me peame olema tänulikud nende asjade eest, mis meile on antud, ja oskama neid hoida.
Kahjuks on paljudel loominguinimestel, kes loovad, ka vastupidine võime – hävitada. Ja tihtipeale hävitatakse just end ja oma annet. Selle taga on tihti isiklikud pettumused ja valud, väsimus. Kuid ehk ongi see hind, mida tuleb maksta, kui on kogetud sellist silmipimestavat sära, aga kui aeg ja elu võtab selle ära? Siis peab edasi elama mõistlikult – kuid kuidas, kui oled kord tundeinimene? Muuseas, minu raamat mu vanaemast „Jutustamata lugu“ räägib samast. Houston suri 48-aastasena, minu vanaema, näitleja Ellen Kaarma 45-aastasena.

Olid talvel Kurt Ellinguga ühel laval. Tahaksid sa sellestki lõpetuseks rääkida?

See oli elamus terveks eluks. Salamisi loodan, et äkki saab kunagi veel. Ühtlasi tõestas see võimalus, et kõik on võimalik, kui pühenduda.

Mis sust saab?

Aeg näitab. Ega inimese elu üle või enne otsustada, kui elu on ümber. Alles siis saab pilt kokku ja raam ümber.