Helen Rekkor: maailm muutub, peame leidma võimaluse üksteisest aru saada

Lavastus „Süüria rahvalood” näitab, kuidas üha kasvavas hirmus kõige võõra ees inimese põhiolemus ei muutu.

Eestlast ja süürlast eraldab füüsiline vahemaa rohkem kui vaimne. Helen Rekkori lavastajakäekirjas mängivad oma osa nii kaks korda läbitud teatrikool kui ka kaks ja pool aastat Austraalias elamist. Aga tema armastus teatri vastu sai alguse siiski armastusest lugude vastu. Lapsepõlv Kodilas tähendas suurte kottidega raamatukogu vahet käimist ja lugemist, lugemist, lugemist. Rekkor mäletab, et esimest korda teadvustas ta, et temast peab saama näitleja, kui ta oli kuueaastane ja vaatas ETV-st 13. lennu diplomilavastust „Oklahoma”. Tagantjärele meenub seegi, kuidas ta algklassides klassijuhataja eestvedamisel „Mõmmi ja aabitsa” lugusid tehes analüüsis, kuidas töötab huntide Uudu ja Uugu loogika. Huntidel peab see olema ju teistest tegelastest erinev!

Kohe esietendub lavastus „Süüria rahvalood”. Kas rahvalood ja muinasjutud mahtusid ka sinu lapsepõlve?

Muidugi. Õigupoolest meenub üks jabur lugu sellest, kuidas ma lugema õppisin. Televiisorist tuli „Mõmmi ja aabits”. Rebase Rein ütles seal: tead Mõmmi, sa ei pea üldse koolis käima, pane lihtsalt raamat ööseks padja alla ja hommikuks on kõik tähed selged! Mõtlesin, et tahan ka proovida ja kiiresti lugemise selgeks saada. Panin raamatu padja alla – see oli küll hoopis „Kilul oli vilu” – ja hommikul läksin katsetama. Võtsin riiulist väikse sinise indiaani rahvajuttude raamatu, hakkasin tähti uurima ja mõistsin, et ma saan aru! Eks ma suuri tähti tundsin juba varem, aga siis avastasin, et ka kirjatähtede süsteemis ei ole midagi keerulist.