Helen Sildna Foto: Hendrik Osula

Tavaoludes peaks neil päevil saavutama haripunkti traditsiooniliseks linnafestivaliks kujunenud Tallinn Music Week, ent eriolukorra tõttu on festivali toimumine lükkunud suve lõppu, augustisse. Ürituse peakorraldaja pilk kriisile, kohanemisele ja innovatsioonile.

Ütlesid meie varasemas vestluses, et kriis vajab head juhtimisoskust ja erinevaid kompetentse ka kultuurivaldkonnas. Räägi palun lähemalt, mida selle all silmas pead?

Vastan intervjuu küsimustele täna, 26. märtsil, kui peaks käima Tallinn Music Week. Kõik on muutunud. Ma ei mäleta oma eluajal ühtegi nädalat, kus nii minu enda kui kogu maailma jaoks oleks nädala ajaga nii palju muutunud. Netiavarustes tiirleb meemina tabav lause: „Milline vapustav aasta see nädal on olnud!”

Olen alati uskunud kultuuri mõjujõudu majanduse vundamendina ja ühiskonna ühendajana. Ja olen alati murdnud pead, mis on küll takistus selle mõju ja potentsiaali realiseerumisele. Täna, rohkem kui iial varem, on see küsimus mu meelest aktuaalne. Ma arvan me ei peaks sektorina mõtlema hetkel vaid ellujäämistest ja kompensatsioonidest, vaid teistmoodi tulevikust, kus me valdkonna roll ühiskonnas on muutunud, sest oleme saanud targemaks, võimekamaks ja paremaks.

On mitmeid termineid ja kaardistusi, millega tänast maailma kirjeldatakse. Üks nendest on VUCA (volatile, uncertain, complex, ambiguous) – muutlikkus: muutuste kiirus ja sagedus; ebakindlus: etteaimamatus hetkeolukorra suhtes; komplekssus: mitme muutujaga võrrand ja määramatus: ebaselgus toimuva suhtes ja võimalus väärtõlgendusteks. See olukorrakaardistus pärineb Ameerika militaarterminoloogiast, mille läbi kirjeldati külma sõja järgset ja Nõukogude Liidu lagunemise aegset muutuvat ja ebaselget maailma ja on nüüd laialt kasutusel tänapäeva juhtimisteooriates, kirjeldades päris hästi maailma, milles 21. sajandil tegutseme. Maailm on pidevas muutumises ja muutuste tempo aina tõuseb.

Nii ka kultuuris – digitaalsed teenused, erasektori osakaal maastikul ja läbi selle ka ressursside ümberpaigutumine. Uus aeg nõuab uusi oskusi – juhtimises, finantsis, õigusküsimustes, turunduses ja kommunikatsioonis. Sügav valdkonnatundmine ei kaota väärtust, aga muud pädevused peavad seda toetama.

Olles 10 aastat TMWi juhtinud, tundsin paar aastat tagasi selgelt, et see mis tõi meid sellesse punkti, ei vii enam edasi. Mu areng juhina oli jõudnud tupikusse ja vajas uuendust, ma tahtsin õppida. Olin sobivat haridusformaati pikalt otsinud kui liitusin sügisel Aalto Ülikooli Executive Education programmiga pealkirjaga The Business of Culture, mis on täiesti nullist loodud programm kultuurivaldkonnas tegutsevatele tippjuhtidele fookusega muutuste juhtimisele. Taoline äri, kultuuri ja juhtimiskvaliteedi õpinguid koondav rahvusvaheline juhtide programm on haridusinnovatsioon isegi maailma mastaabis. Ma ei imesta, et selline programm just Soomes sündis – see on riik, kus on otsustatud, et lahendus igale kitsaskohale ühiskonnas on rohkem haridust ja paremad teadmised.

Mis on siis takistuseks kultuuri mõju ja potentsiaali realiseerumisele?

Me ise olemegi, kui ei uuenda oma kompetentse tänase päeva väljakutsetele vastavaks. Kultuuriorganisatsiooni visiooni ja eesmärkide toimivasse finantsraamistikku paigutamine, nii et kunstiline taotlus ei läheks kaotsi, on suur väljakutse ja pidev loovuse ning distsipliini tasakaalu otsimine. Juhtimise eesmärk on motiveerida erinevate pädevustega inimesi ühise eesmärgi nimel tegutsema. Selles on tohutu jõud.

Me kõik oleme kinni oma mustrites. Areneb ja kasvab aga vaid see, millele teadlikult tähelepanu osutame. Viirusepideemia ja sunnitud paus on me võimalus tõsiseks inventuuriks – olulisteks otsusteks, tugevama vundamendi ehitamiseks, vajalike kompetentside täiendamiseks.

Milliseid meetmeid oleks vaja rakendada kriisi leevendamiseks?

Hea lahendus kriisile mitte ainult ei leevenda kahe kuu kahjusid, vaid mõtleb kümme sammu edasi – milliseid struktuurseid kitsaskohti võiksime püüda selle kriisikogemuse läbi lahendada. Milliseid kompetentse kaasata, milliseid uusi tegevussuundi kaaluda. Kriisiolukorras joonistuvad süsteemi vead, lüngad ja puudused hästi välja. Korrastamata süsteemid maksavad tugevalt kätte.

Rääkides kultuurivaldkonna ökosüsteemist tervikuna, võiks see olla paremini organiseerunud ja kaardistatud. Täna ongi näha valdkonna hallalad. Kas ettevõtjana tegutsev loovisik on ikka loovisik või hoopis ettevõtja? Kas valdkonda teenindavad teenusepakkujad, näiteks helirežissöörid, valguskunstnikud, tehnika rendifirmad, piletivahendajad ja produktsioonifirmad, ilma milleta valdkond toimida ei saa, kuuluvad kultuuriministeeriumi või hoopis Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi haldusalasse?

Loomemajanduse sisulise diskussiooni katkemine kusagil 2013. aasta kandis maksab nüüd kätte. Sest rääkides erinevatest kompensatsioonimehhanismidest joonistub välja, et on rida sihtgruppe, keda keegi justkui ei esindagi. Just sellistel hetkedel on ettevõttele kasulik olla mõne esindusorganisatsiooni liige, kes teemad kompaktselt ja konstruktiivselt haldusalade kaupa ministeerimite lauale toovad. Kuna iga üksikettevõttega ei ole võimalik rääkida, on esindusorganisatsioonide roll oluline. Olgu see Turismifirmade Liit, Kaubandus- ja Tööstuskoda, Disainikeskus, Music Estonia või erialaliidud. Kollektiivne esindatus ja konsolideeritud seisukohad on taolistel hetkedel hästi olulised.

Kriis toob välja ka selle kui sõltuvad me teineteisest oleme ja kui läbipõimunud on valdkonnad. Kui sündmused ei toimu, siis ei ole ei muusikutel, tehnikafirmadel ega turvafirmadel tööd ning käibeta jäävad ka reklaamipakkujad ja meediafirmad. Eriti valusas olukorras on muidugi turismiettevõtted ja teenindussektor.

Lõpuks ei saa aga keegi kompensatsioonide ootuses käed rüpes istuda. Neid, kes saavad selles kriisis haiget, on kahjuks mitmeid. Neid, kes suudavad leiutada uusi teenused ja tegevusmudeleid, loodetavasti ka. Raske on kõigil! Kindlasti kujuneb järgevatel kuudel välja täiesti uusi tarbimisharjumusi, mis ka peale kriisi me seast ei lahku – nii kultuuris kui äris. Ma usun, et kõige rohkem kasu tekib aga iga organisatsiooni- ja ettevõttesisesest süvainventuurist ning pika plaani tegemisest.
Kultuurisektor on nähtavale toonud ka esimesed innovatsioonitegevused erinevate veebiteenuste ja võimaluste näol. Esimene laine striimitavaid kodukontserte on juba vaadatud, ka virtuaalsel galeriituuril olen käinud. See on mõistagi alles algus, usun, et tõeline uuenduste laine on veel tulemas. Eriti oluline on muidugi ka see, et kultuurisõbrad on valmis rahaliselt nendesse uutesse algatustesse panustama.

Nagu öeldakse, et ei saa lasta head kriisi raisku minna.

Jah, ma loodan, me kasutame seda aega, et töötada tuleviku nimel. Loodan, et toimub restart – et saame süsteemi tükkideks lahti võtta ja uuesti paremini kokku panna. Et pöördume selgelt tagasi väärtuste juurde nagu haridus, teadus, kultuur, loodus, demokraatia, vabadus, solidaarsus, inimõigused, keskkond. Et eksisteerime maailmas, kus hoitakse, kaitstakse ja arendatakse keeli ja kultuure ja omanäolisi kultuuriidentiteete, see ei takista aga avatud, sisukaid, tihedaid rahvusvahelisi suhteid. Et me väljume sellest targemana, aga ka paremana.

Tahaksin kiita ka Kultuuriministeeriumit. Erakordselt kiire tegutsemise, avatud suhtluse ja abivalmi infovahetuse eest, ma näen kui pühendunult inimesed töötavad. Olen liigutatud kõigi TMW koostööpartnerite vastutulelikkusest. On aeg kiita rohkem kui kritiseerida.

Helen Sildna on Tallinn Music Weeki juht ja Music Estonia juhatuse liige.