“Aja kuju” on ilus raamat. Seda nii sisemuselt kui ka väliselt. Raamaturiiulist otsitud teoseni jõudsin tänu lõngajupile, mis raamatulehtede ülapoolde tehtud august välja vaatab ja raamatu sõlmega kokku seob. Seob, aga viivuks ja märkamatult, sest libistanud sõrmedega läbi sõlme ja avanud esimesed lehed, hakkab südames kuidagi kõhe. Ent see on hea kõhedus, mis värsiridade lugemisel mingi värina ja sooja tunde esile manab.

Kareva sõnadel lasub teatav maagia ja kõla. Värsid on küll enamjaolt vabad ja juhuslikud, kuid samas rütmis ja kõlavad. Neis peitub siirus ja intiimsus, mis lugeja endasse haarab. Väikesed read põimuvad ühtseks suureks mõtiskluseks, üleskutseks ja tõdemuseks, milleni jõutakse läbi aja kulu ja kuju. Autori sõnakasutus on mänglev ja voolav, riimuv ja ühtne.

##Kogu annab edasi armastuse, religiooni ja olemise eksistentsi, jumalakartlikkust ja abstraktsete ilmingute seletamise võimalust. “Vastu õhtut veel võtame valgust ja valame vaikimist. Mõtted paistavad läbi – nende taga on taevas, mis on taeva taga? Vist mõte.” Nii kirjutab ja küsib kirjanik, ja pakub oma vastustki. Kuid mitte alati. Läbi teose küsib autor elu ja eksistentsi olemuse kohta. Kuid jätab palju ka lugejale mõistatada.

Kareva mängib sõnadega, luues ühendeid ja vokaalseid sõnamustreid. Sarnandkõlalised sõnad moodustavad kauni rütmi. “Kahevahele vaatamata ei tea, mitu vaatust on ja mitmes vaatus on saatus. Seal vahel on vaba tahe.”

Iseäralik on sisukord, kus loetelu on esitatud n-ö tagurpidi, üles, mis ajab veidi segadusse.