Kui ISEA 2004 Tallinna näitustel uuritakse peamiselt seljaskantavaid veebilahendusi, siis Soome lahe põhjakaldal huvitutakse hoopis sellest, kuidas kaugete signaalide (raadio)vastuvõtjaks võib saada hoopis teie isiklik selg – kuidas muuta teie enda nõder ihu transistoriks. Veendumus, et internet võib levida ilma elektrita kõikides materjalides ja kõikjale, kuulub küll esialgu veel “hullude kunstnike” maailma, kuid mitte enam kauaks.

Kiasma ja Tallinna galeriide elektroonikanäituste mõne eksponaadi sündi on rahaliselt toetanud USA militaarstruktuurid ning see tõik räägib enda eest. Onu Sam oli omal ajal interneti ämmaemandaks, nüüd soovib ta aga lapsukest inimihuga igavesti ühte liita. Ja hästirahastatud elektrooniline kunst annab teadusele silmad ette. Rebecca Cumminsi ja Paul DeMarinise eelkirjeldatud “Light Rain” on vaid üks paljudest näidetest.

Isiklik leviauk

Ootuspäraselt kutsub keha vallutamine interneti poolt esile vastureaktsiooni. Kiasmas liigituvadki mõned elektroonilised mänguasjad antimeedia relvastusse. Taanlased Taco Stolk ja Arthur Elsenaar on leiutanud jubina “BuBL Space”, mis hävitab kolme meetri raadiuses kõik telefonisignaalid. Sünnib sinu isiklik leviauk, kus sa võid nautida unplugged vaikust ja värsket levivaba õhku. Ehkki jah, ka selliste separatistide vastu on leitud juba rohtu, ja juba selsamal kõnealusel näitusel.

Tööriistast saab Kiasmas mänguasi

• Paljudele kunstnikele pakub huvi inimemotsioonide, lõhnade ja ilmastikunähtuste “tõlkimine” digitaalseteks ühikuteks. Mõnes maakera teises punktis, näiteks Kiasmas, tõlgitakse need tagasi identseteks kloonideks, kes väljarebituna algupärasest ümbrusest sünnitavad kohapeal nihkeid ja häireid, aga ka vahetuid, reaalajas maakera vastasküljelt omastatud teadmisi.

•• Paljud huvituvad inimkeha ruumilise liikumise kohesest tõlkimisest mingisse graafilisse pildikeelde, mõned pakuvad külastajale galeriiuksel uusi digitaalseid identiteete ja võimalusi alustada uut digitaalset elu täielikust nullist.

•• Asi kisub ajuti arvutimänguks, kuid viimane ollagi kuuldavasti digikultuuri paradigmaatiline tunnus – tööriistast saab mänguasi.