Oli seda vaja, milline pilt oli sul Eesti muusikamaastikust tol ajal laiemalt kujunenud, kes ja miks on olnud sinu jaoks olulised bändid?
Võib-olla oli vaja, aga võib-olla mitte. Pärast esimesi sündmuseid hakkasid üpris paljud bändid ise ühendust võtma, et tahaks mängida.. Eks sellepärast tegingi edasi, aga kui poleks mina teinud, siis ehk oleksid need kollektiivid leidnud oma väljundi kuidagi teistmoodi.
Sel hetkel, kui ma korraldamist alustasin, siis olid mulle olulised bändid peamiselt rajuma helikeelega (kohalikest näiteks Stem, These Broken Remains, Recycle Bin). Kuid samal ajal ka fusion´i, jazz-rock´i, progeroki radadel uitavad kollektiivid.
Ja nii oli ka kontsertidega: esimesel sündmusel mängis neli metalsema kõlaga kollektiivi, aga järgmine kord mängisid näiteks Phlox, Jakob Juhkami kvartett ja Speed King.

Palju sa üldse kultuurikorraldusest, sündmuste turustamisest ja muust taolisest tol ajal teadsid, milliseid vigu algul tegid?
Otseselt midagi suurt ei teadnud. Uurisin neilt, kes teadsid. Võib-olla põdesin piisavalt palju, et midagi katastroofilist juhtuda ei saanudki. Lisaks aitas mind ka kahe esimese peo korraldamisel sõber Anton Narusberg.
Kui alustasin, siis inimesed käisid oluliselt rohkem piletiga sündmustel-majanduslangus ei olnud veel nii paljude õlgadele istunud. Turustamisega vast pidi vähem vaeva nägema ja alguses oli jällegi abiks eelmainitud kaasteeline.
Eks väikseid apsakaid juhtus, suuremaid haruharva. Siiski ühel korral, kui toimus selline väike kõrvalsündmus nagu „Suusabaasis on progepidu“. Helipuldi taga kruttis nuppe üks üsna puuduliku tasemega helimees. Kusjuures makstud sai talle kaks korda rohkem kui professionaalse kõrvateritaja ja nupukruttija eest. Siiamaani on külastajate ees piinlik. Aga samas õnneks midagi katastroofiliselt vussi ei läinud-oleks saanud ka halvemini minna.
Hiljem midagi väga hullu pole juhtunud. Kui täbarad rahalised olukorrad välja arvata.

Suusabaasi peod on kõrvalt vaadates püüdnud siduda muusikakoolide õpilaste projekte nii-öelda tänavakooli muusikute bändidega. Kas nende kahe skene esindajate vahel on väga suured lõhed mõttemaailmas ja väärtustes?
Otseselt selline visioon sõnastatud vms küll ei ole, aga vist on küll juhtunud nii, et tavaliselt line-up´is on esindatud akadeemilisema taustaga muusikuid, aga samal ajal ka iseõppijaid.
Mingeid otseseid vastuolusid nende vahel ei ole märganud. Mõlemas seltskonnas on nii tohlakaid kui ka haritumaid ja andekamaid muusikuid. Need tohlakad ongi tavaliselt ühe või teise ideoloogia orjad. Haridus annab kindlasti võimaluse juurde, aga igaüks ei haara ega peagi haarama sellest kinni. Mõnes muusikus eksisteerib võimas loomingumahl ka ilma kõva haridustaustata, teine aga suudab õpingutest võtta välja parima. Ja siis on mõlemal rajal ka negatiivseid näiteid.
Mida ma ideoloogiaorjade all mõtlen? Vahetevahel olen kuulnud teksti a la „akadeemilised muusikud on raamides, sest nende muusika tuleb peast, mitte südamest vms“. Tavaliselt pillavad selliseid kommentaare „kunstitegelased“, kelle looming on alateadlikult kordades piiratum. Kolmeduurilised ja nelineljandikku taktimõõdus helid oleks nagu emapiimaga kõrvadesse valatud . Samal ajal on ka kõrgharidusega muusikuid, kes elavad tõesti mingis raamis, nagu igasugune looming peaks olema pelgalt mõttemäng.
Isiklikult arvan, et kui midagi üldse saab öelda muusika kohta, siis seda saab teha ainult analüüsides üksikjuhtumeid. Sest ei saa salata, et tegelikult ju eksisteerib ka täiesti suvalist solki - käsitööoskus ei küündi esineja enda ideede tasemele või siis lood on sama huvitavad ja kaasatõmbavad nagu Harju keskmise 9. klassi õpilase kirjand. On bände, kes täristavad helilaade nagu oleks III maailmasõda, aga sound on muusikastiilile täiesti ebakohane; kombineerivad taktimõõte, aga muusikas puudub feel ja dionüüsoslik alge - muusiline kunst muutub sokraatiliseks targutamiseks ja nii edasi. Samas on ka palju bände, kellel see hull kombineerimine on veres ning selletõttu on selle uhamisega on käsikäes ka väga tugev tunnetuslik mõõde. Tegelikult niisuguseid niisugusesse sfääri jäävad kollektiivid on mulle isiklikult isegi kõige sümpaatsemad.
Institutsionaalsel tasandil on see rüselemine loomulikult arusaadavam. Rahapott Eestis on väike ning peab hoolikalt läbi mõtlema, mida finantseerida ning mis ulatuses. Ja täiesti õigustatult on viimased paar kuud sellealased vaidlused, arutelud või kuidas iganes keegi seda kutsuda tahab, leidnud ajakirjanduses omajagu tähelepanu.

Räägime rahast ka. Kui suurt riski tähendab üliõpilasest priitahtlikule promootorile ühe sündmuse korraldamine, millised on põhilised riskid ja kulud?
Oleneb olukorrast. Kui ma korraldan üksi, siis on loomulikult rahalised riskid suuremad, aga samas saan valida ise bände, ilma et peaks kellegagi konsulteerima.
Samas on vahetevahel olnud ka pakkumisi mõnelt teiselt korraldajalt/firmalt, mille puhul pean tegelema mingi kindla asjaga, nt tehnika eest vastutama, turundama vms. Sel juhul teen lihtsalt oma töö ära ja pärast esitan arve.
Põhilised riskid ongi vist rahalised. Kulud jällegi olenevad - kas teha eelmüüki või müüa pileteid vaid kohapeal. Siis mingit vahendustasu ei pea eelmüüki panustama. Iga tööjõu värbamine otseselt või kaudselt nõuab jälle lisakulusid. Kogu see asi sõltub jällegi väga kontserdi iseloomust.
Vaevalt, et kedagi sunnitakse korraldama. Kõik korraldajad teevad seda ju vabatahtlikult. Kui tahta õppida samal ajal, siis selle kõrvalmõjud olenevad jällegi sündmuste mahust, inimese oma võimetest jne. Vanasti mulle ei mõjunud, nüüd enam ei suuda väga kooli kõrvalt korraldada. Või noh, väärtushinnangud ja huvid on muutunud.

Oled kaasanud kavva ka välisesinejaid, kuidas sa neid leiad?
Neid välisesinejaid olen leidnud väga erinevatest kohtadest.
Toon paar näidet. Kunagi töötas Krahlis legendaarne helitehnik Vadja. Sain temaga hästi läbi ja meie muusikamaitse kohati kattus. Ta tegi mind tuttavaks ühe entusiastliku tuurikorraldajaga Soomest, kes väisas mitu korda Eestit ja tõi mõne kollektiivi endaga kaasa. Need muusikalised rühmitused olid enamasti suurepärased, aga loomulikult tundmatud. Ei olnud väga kedagi, kes neile kontserte korraldaks. Risk ju liiga suur, sest kes see ikka tundmatut bändi kuulama tuleb. Ja kuna tahtsin neid väga live´is näha, siis organiseerisin ise.
Ükskord tahtis Kanada suursaatkond, et keegi korraldaks The Wilderness of Manitobale Krahlis kontserdi. Ingrid Kohtla (endine Krahli programmijuht) mõtles, et nende muusika võiks sobida kokku minu peosuunaga ning viis kaks osapoolt kokku.
Praegusel korral, kui otsisin Suusabaasile esinejat, siis paljudele välismaistele artistidele, keda tahtsin esinema, ei sobinud kuupäevad. Aga lahe on see, et nad hakkasid kohe pakkuma mõningaid teisi kuupäevi, millal saaksid tulla. Niisiis hakkasin otsima perekondlike sarnasuste abil – kas mõne bändi liige mängib mõnes teises lahedas kollektiivis. Ja lõpuks avastasin ansambel Rime´i klahvpillimängija Antti Kujanpää Youtube´i kanalist Jargoslavia. Rime´ile sain esinemisvõimalust pakkuda kunagi tänu Tallinn Music Weekile. Jargoslavia ninamees on Jaakko Laitineni ja Väära Raha trompetimängija. Väga suur abi nende toomisel on Soome suursaatkonnal, kes seekord finantsiliselt abistas. Värske ja lahe asi.

Ilmselgelt pole alternatiivsema ehk kommertsraadiovälise muusika publik eriti suur. Kui suur see sinu hinnangul on ning kui tihe on konkurents nende tähelepanu nimel? Kust tulevad uued muusikahuvilised neile sündmustele, kuidas see võrgustik toimib?
Oi, väga raske küsimus. Eks kommertsraadioväliselt on veel ju ka omajagu subkultuure ja inimeste muusikamaitse varieerub väga tugevalt. Raske on hinnata seda konkurentsi. Mõni kuulab nii punki kui ka jazz´i. Ilmselgelt muidugi teised samal ajal toimuvad sündmused mõjutavad Suusabaasi kuulajaskonna hulka. Võib mõjutada Jazzkaar, mõni Tapperis toimuv metal-meeste raiumine, Dilentantide Avangard või Ewerti kontsert Rock Cafes. Aga see ei ole halb konkurents-tore, kui toimub erinäolisi pidusid ja kontserte.
Need muusikahuvilised võivad sattuda kontserdile mitmel viisil. Oma osa võivad mängida naiste jutud saunas ja otseturustamine mingite meilide kaudu ning mingit mõju avaldavad tasuline reklaam, mingid imelikud ideed jne. Täpset retsepti ei oska öelda-oleneb aastaajast, konkreetsest sündmusest ning tuulesuunast.

Suusabaasi peod on toimunud Tallinnas ja Tartus, miks mitte Pärnus ja Rakvereski?
Keegi ei ole huvi tundnud. Pärnus ükskord mõtlesin teha, aga potentsiaalne kuulajaskond sellisele muusikale, mis mind ennast tõmbab, on seal tõenäoliselt üsna väike. Ei ole ju see eriti suur ka Tallinnas või Tartus. Aga võib-olla oleks hoopis suurem huvi kui Tallinnas ja Tartus. Ei saagi vist kunagi teada.

Viie aasta kokkuvõttes – tunned end vastutavana ka, et mõni praeguse põlvkonna muusik või bänd on tänu su tegemistele oma karjäärile hoo sisse saanud?
Ei tunne. Kindlasti on mõni bänd tsipakene rohkem tähelepanu, fänne või esinemisvõimalusi saanud. Aga et mingi otsene „hoog“ oleks kellelgi nüüd sisse tekkinud, selles kahtlen. Oleneb muidugi, mida hoo all mõista. Mingisugune hooandja ma küll ei ole.

Lõpupeod:
13.09 Tallinnas Von Krahlis
Jakob Juhkam Bänd
Phlox
Wrupk Urei
vonKuusk Bänd
Jargoslavia (FIN)
Uksed 22.00
Esimene bänd kell 22.30

14.09 Tartus Genialiside klubis
Jakob Juhkam Bänd
Wrupk Urei
Talamak
Progress
Eesti Pops DJ'd (Janek Murd ja Erkki Tero)
Uksed: 22.00
Esimene bänd 23.00