Henrik Kalmet: mis siis, kui eriolukorra hirm jääbki inimestesse?
Kui piletiostjaid jagub, lubab Kalmet heategevuslikku stand-up-etendust järjest mängida kasvõi järgmise päeva kella viieni.
Laupäeval toimub Kultuurikatlas Kinoteatri heategevuslik etendus „Eriolukord ruudus”. Või õigupoolest etendused, sest kaks esimest on loo trükkimineku ajaks juba välja müüdud. Igale etendusele „mahub” 1000 inimest ja kui piletiostjaid jagub, on Henrik Kalmet valmis kasvõi 24 tundi järjest etendusi andma. 30-minutilise püstijalakomöödia ajal on saalis ainult Henrik Kalmet. Tehnikud ja publik on ajakohaselt kodus arvutite taga. Etenduse teema välja mõtlemiseks pole tarvis Sherlock Holmesi nutti. Räägib see eks ikka sellest, mis praegust erakordset aega ja sellega toimetulemist puudutab.
Praegu on paljudel raske. Sul ja Kinoteatri meeskonnal on nähtavasti huvi, tahtmist ja energiat, et teha heategevuslik lavastus. Kust selline ressurss?
Kui majanduslikult rääkida, siis minu kulud on väikesed ja väljaminekuid palju ei ole. Midagi on varus ka. Küsimus on, kaua see kõik kestab. Hakkasime Pauliga (Paul Piik – K. V) selle materjaliga töötama, sest praegune aeg on nii eriline ja teistmoodi. Asjad on pea peal ja sellesse dissonantsi tekibki huumor. Vaatasime, et kokku on saanud täitsa tore asi, mis kõnetab just praegu. Aga tundus imelik või vale öelda, et kuulge, andke oma raha meile, meil on äge asi! Mõtlesime, mis saaks meie panus praeguses olukorras olla? Näitlejana loogiliselt võttes ju midagi muud teha ei oska ja praktiliselt kõik head muinasjutud on ka sisse loetud… Niisiis – heategevuslik etendus.
Tulu annetame Toidupangale, sest see on hästi laiapõhjaline ja arusaadav koht. Kindlasti ei ole see ainus organisatsioon, mis praegu tuge vajab. Kui inimesed peavad enda pärast muretsema, siis ei jõua igale heategevusele õlga alla panna. See ei tähenda, et probleemid kaoks, pigem vastupidi. Süüa on ikka vaja ja olukorra tõttu suureneb inimeste arv, kes abi vajavad.
Etenduste ajal oled Kultuurikatla saalis üksi. Kuidas kõik tehniliselt töötab?
Põhimõtteliselt tähendab see täisvõimsusel telestuudiot, kus on tipptasemel lava, valgus, heli, aga seda kõike juhitakse eemalt. Inimesi pole kaamerate taga, heli- ega valguspuldis. Üks mees on Haapsalus, teine Tartus, kolmas Kalamajas. Kõik istuvad kodus ja juhivad sealt. Mina astun Kultuurikatla uksest sisse, desinfitseerin käed, kuulan, kuidas tuul ulub ja vihm katusel krabiseb, lähen lavale, küsin, kas siin on keegi, ja inimesed vastavad oma kodudes: jaa. See on üks pool. Publiku poolelt vaadates meenutab etendus Zoomi kõnet. Tähendab, inimesed saavad lingi, mille kaudu vestlusesse siseneda. Mina näen inimesi kas iPadidelt – nagu nad istuksid tribüünidel – või väikeste akendena suurelt ekraanilt. See annab võimaluse, et kõik on justkui ühes suures ruumis. Vähemasti heliruumis.
Minu ühe lemmiksaatejuhi John Oliveri viimased saated ei sisalda harjumuspäraseid live-publiku reaktsioone. Ta istub suures valges tühjuses. Publikuta esinemine on küllap väga teistmoodi kogemus ja teisalt muudab taustal kuuldava naeru puudumine ka vaataja reaktsioone.
Meie variant peakski sellest tühjusest samm edasi olema. Muidu võiks ju kodus salvestuse teha ja oletada, et küll keegi kuskil naerab, aga just see steriilsuse aste on liiast. Energeetiline pool, mis publikult tulema peaks, on meie tehnilise lahenduse puhul võimalik kätte saada. Etenduse ajal kuuleb publik mind, aga nad kuulevad ka üksteist. Ja mina kuulen ja näen nende reaktsioone. Tegime katse, töötas. Naermisel võivad selles olukorras olla isegi oma plussid. Naer on ju midagi, mille puhul oled väga eneseteadlik, ja palju oleneb sellest, kuidas teised reageerivad. Etenduste ajal piisab ühest inimesest – me nimetame teda teatris naerukajakaks –, kes murrab vaikuse, ja ühtäkki reageerib kogu publik. Ent võib olla ka vastupidi. Näiteks on eraüritus, mingi firmapidu, kus boss istub esiritta ja jääb pahura näoga vaatama, et noh, mis siit nüüd siis tulema hakkab. Kõik inimesed jälgivad seepeale pingsalt konsensust, keegi ei taha olla esimene, kes reageerib. Kui oled kodus, siis sa ei tunne, et keegi jälgib sind. Võid naerda nii valjusti või veidralt, kui tahad.
Ütleme nii, et alpimajas on korralikult põhja laotud, peaksin vastu pidama. See teeb mulle ainult heameelt, mida rohkem mängima pean. Inimesed, kui tahate Henrik Kalmetiga vastupidi nalja teha, siis hoidke mind pühapäeval kella viieni üleval! Toidupank saaks sellest ka palju kasu.
Neil päevil teed Vabal Laval Läti lavastaja Valters Sīlisega kuraatoriprogrammi lavastuse jaoks Zoomi kaudu proove. On sul üldse aega üle jäänud?
Mõnes mõttes on rahulik, sest kogu toimetamine on justkui analoog. Üks asi korraga. Varem on kõik olnud justkui stereos: teed üht asja, aga peaks mõtlema juba ka sellele, kuhu järgmiseks joosta ja mida vahepeal peab tegema. Eriolukorra alguses nii ei olnud – kogu foon tekitas ärevust. Praeguseks oskan seda paremini blokkida ja mingist hetkest alates enam uudiseid ei vaata, sest see ei muuda midagi ja tekitab peamiselt numbrisõltuvust. Pärast kõikide pressikonverentside ja uudiste vaatamist ei ole ma rohkem kursis ega paremini valmistunud, lihtsalt ärevam. Valmis vastuseid ei ole kuskil, vaatad inimesi, kellest nii mõnedki – üldistada muidugi ei taha – teavad sama palju kui sa ise. Ehk: me ei tea, aga me loodame parimat. Mõtlen kodus samamoodi.
Oskad esile tuua, mis on sinu elus praegu teistmoodi?
Päevad on mõnes mõttes ühetaolisemad. Ja näiteks päeva söögikorrad on vähenenud kahele, sest energiat ei kulu nii palju kui varem. Ent eelmisel nädalal rõõmustasin pärast proove: jess, nädalavahetus! Ümbritsevad inimesed vaatasid, et mõnitad või? Mis pikast nädalavahetusest sa räägid – märtsi keskpaigast loed seda või?
"Päevad on mõnes mõttes ühetaolisemad. Ja näiteks päeva söögikorrad on vähenenud kahele, sest energiat ei kulu nii palju kui varem."
Praegu on inimeste vahel suur kontrast. On neid, kellel on palju vaba aega ja ei tea, mida sellega peale hakata. Ent on ka lapsevanemad, kellel on tulnud e-koolis õpetajaks hakata ja kes küsivad, millal see kõik ometi lõpeb!? Või siis vaatad pilte vanalinnast, kõik on tühi, kedagi kuskil ei ole. Teisal lähed toidupoodi ja näed, kuidas inimeste pea plahvatab kogu sellest geomeetrilisest mõtlemisest. Paar päeva tagasi olin bensiinijaama poes. Üks naine tuli ukse peale, vaatas sisse, nägi, et eri nurkades on inimesed ja kõik proovivad oma kahe meetri koreograafiat teha. Oli näha, et ta kalkuleeris oma peas olukorda, sai aru, et ei suuda seda liikumist võrrandisse panna, keeras ümber ja läks minema. Ma arvan, et see ei olnud hirm, et ei suuda inimeste lähedal olla, vaid arvutusprotsess, mille lõpuks mõtled lihtsalt: ah, las ta jääb… Tänaval vaatan, et vanem inimene kõnnib aeglaselt ees. Mõtlen, et püüan paari kiirema sammuga mööda minna. Kiirendan. Ta saab aru, et keegi tuleb lähemale, kiirendab omakorda. Siis tuleb keegi kolmas vastu ja lõpuks oleme kolmekesi tänaval koos, igaüks hoiab hinge kinni ja haarab desinfitseerija järele.
Mida sa kõige rohkem igatsed?
See ei ole vist niivõrd igatsus millegi konkreetse tegemise, kuivõrd valikuvabaduse järele. Tahaks vabadust närvilisuseta. Praegu on kommunikatsioonis kõige rohkem kasutatud hirmutamistaktikat. Hirmutame inimesed ära, siis nad võtavad olukorda tõsiselt. Ma ei ütle, et tegemist pole tõsise asjaga, aga ma mõtlen, et mis siis, kui see hirm jääbki sisse. Kui avame lõpuks kinod ja teatrid, aga laseme inimesed hajali saali, kõik desinfitseeritud ja maskides, siis ei saa seal olla rahulikult ja hirmuta. Ei kujuta ette, kuidas sellega läheb. Kas hirm ei kao veel väga kaua või vastupidi, kaob väga kiiresti? Paari kuu eest ei kujutanud me ju veel ette, et jõuame aega, kus vaatame seriaali, kus on palju inimesi üheskoos, ja mõtleme, et mida te ometi teete? Võtate üksteisel käest kinni, teete põsemusi?!
"See ei ole vist niivõrd igatsus millegi konkreetse tegemise, kuivõrd valikuvabaduse järele. Tahaks vabadust närvilisuseta."
Kardan, et eriolukorrast tuleb kaasa tobedaid sotsiaalseid reegleid, mis on paanika ajal paika pandud, aga mille reaalne kasutegur on edaspidi küsitav. Siiani tuleb maailmas igas lennujaamas eraldi välja võtta pisikestes pudelikestes vedelikke. Oli hetk, kus selle nõude lõpetamine oli allkirjade kaugusel. Aga kes julgeb võtta vastutuse?
Silma on jäänud pealekaebamiste laine. Kuskil köhatab müüja või koristaja ja sotsiaalmeedia kajab. Positiivse testi andnud inimene astub korraks üle ukse ja juba helistavad naabrid politseisse ja ajalehtede toimetustesse.
David Vseviov kirjutas hiljuti Facebookis: „Veel mõni aeg tagasi puudus meie kultuuriruumis pilguline suhtlus. Nüüd on see tekkinud: vaadatakse kahtlustava pilguga.” See on väga kõnekas. Kui palju on päästeteenistusse tulnud kõnesid, et naaber köhib või on nähtud tema juurde minemas külalist või…? On huvitav, kui kiiresti selline olukord tekib. Oleme koolis õppinud, mis toimus nõukogude ajal, ja mõelnud, et no see oli lihtsalt selline põlvkond. Ei ole ju nii. Praegu ei ole ju selliseid ohte, me oleme palju teadlikumad ja liberaalsemad, aga plaksust tahavad inimesed nüüd ise, et olukorda tehtaks karmimaks. Palun, karistage! Võtke mu telefon ja jälgige! Või nagu Paul hiljuti ütles: see on nagu mingi kollektiivne sadomaso. Ja siis küsitakse, kuidas on ajaloos saanud asjad üht- või teistmoodi minna, samal ajal, kui praegu öeldakse, et palun jälgige meid, palun pange meid koju istuma! Kasvõi võru ümber jala ja nuuti kah! Kõnekas oli üks video ajast enne seda, kui viirus Eestisse jõudis. Ukraina grupid toodi Itaalia kriisipiirkonnast ära. Kui nad Ukrainasse jõudsid, loobiti busse kividega. Meie kodanikud küll, aga miks te toote nad viiruskoldest siia? See hirm ja paanika lööb kiiresti sisse ja juhtuma hakkab väga jaburaid asju.
