Võib öelda, et lavastus vaatleb inimese eneseotsingute ja tehnoloogia hävitavat sümbioosi. Foto: Siim Vahur/Kinoteater

Tundub, et Henrik Kalmeti soololavastuse puänti pole mõtet varjata, sest nii kehalisi lavastusi ei tohiks sisu ümberjutustamine niikuinii kahjustada. Ja nagunii on Kanuti Gildis etenduv „A Festival Piece ehk Meeleheitlik katse pälvida festivalikutse” nišitoode, mille nišš ära vaatab, aga mida tavainimene rahulikult ignoreerida võib. Mitte et see nišš, kes Kalmetit Kanutis esinemas näha tahab, nüüd hirmus väike oleks: avaetenduse saal oli igatahes täiesti täis.

Millega on meil siis tegu? Nagu pealkirjastki võib järeldada, on Kalmet näinud suurel hulgal moodsa teatri etendusi ja tahtis nähtu üheks tükiks destilleerida. Ühesõnaga metateater, lavastus teatritegemisest. Selle tüki puhul tundubki kõige põnevam etenduseväline ehk sotsiaalne aspekt. Rõhutan ilmselget, aga Linnateater on suur ja pika traditsiooniga asutus, kus töötab terve armee inimesi ja ühte lavastust võidakse mängida sadu kordi. See on teater, mida massid armastavad. Need lavastused, mida mängitakse Kanuti Gildis (nüüd ka Vabal Laval), keskenduvad sõnale ja narratiivile märksa vähem. Tükid valmivad väikese tiimiga ja etenduvad vähe kordi, publik on palju väiksem ja märgatavalt noorem. Suurt eelarvet ega kuulsust siit ei saa, aga see tähendab ühtlasi, et muljet millestki avangardsest ja elitaarsest on märksa kergem tekitada. Ja nüüd tuleb üks Linnateatri tuntumaid noori näitlejaid, aastavahetuse kõige magusamal hetkel teleekraanil säranud rahvanaerutaja Pikale tänavale purkisittujate sekka!

Avalehele
42 Kommentaari
Loe veel: