Herta Müller: tunnen, et ma ei suuda kirjutada
•• Kuidas teie elu on muutunud pärast Nobeli kirjanduspreemia saamist? Te peate ilmselt palju reisima, esinema – kui palju jääb aega kirjutamiseks?
Jah, ma reisin palju rohkem kui varem. Aga see, et kirjanduseks ei jää aega, ei ole probleem. Ma ei tunne kahetsust, et pole vahepeal kirjutanud. Ma poleks seda võib-olla ka muidu teinud. Mul on kõigi raamatute vahele jäänud kaks-kolm aastat, mil ma pole midagi kirjutanud, sest ma tahaksin ka elada.
Reisimine on muidugi väsitav. Ja üritused, kus ma käin, on teistsugused kui varem. Ja see on kummaline – ma olen juba 20 aastat oma raamatutega teel olnud ja mul polnud varem kunagi pressikonverentse. Nüüd on. Aga ometi olen sama inimene, kes varem. Nobeli preemia pole mind ju teinud teiseks inimeseks. Aga ma võtan seda rahulikult. Sest kõik, mis selle preemiaga kaasneb, toimub minust väljaspool. Inimesed seostavad Nobeli preemiaga midagi, mida mina pean justkui välja lunastama. (Naerab.) Aga see on ikkagi ainult üks kirjanduspreemia. Kõik need reisid, vestlused minu raamatutest ja isikust – see kõik on üks teine amet. Minu tegelik elukutse on olla kirjanik, aga kirjanik olen ma ainult üksi oma kirjutuslaua taga. Ja seda teen ma kõige meelsamini.
•• Teie loomingus on palju autobiograafilisi motiive, traagilisi üksikasju sellest, kuidas kommunistliku Rumeenia salapolitsei teid taga kiusas. Kas sellest kirjutamine on vabanemine või hoopis nende traumade taas kord läbi elamine?
Kirjutamine ei ole vabanemine. Ma lihtsalt panen kirja selle, mis mind vaevab. Mul ei hakka sellest ei raskem ega kergem. Minevikku rekonstrueerides jõuan ma asjadele uuesti jälile, mõtlen nende üle. Elu elades pole aega märgata, mis juhtub: pidevalt oled olukorras, kus pead midagi tegema, end kaitsma. [Securitate] ülekuulamistel mul ei jäänud eriti aega mõelda. Tuli jälgida, et ma ei ütleks rohkem kui vaja, muidu oleksin andnud ideid uuteks ülekuulamisteks. Samal ajal aga tuli midagi rääkida, ülekuulajat ei tohtinud vihale ajada, sest muidu oleks löödud. Kui nüüd nendest sündmustest kirjutan, siis mõtestan toimunut uuesti läbi.
Kirjandust eristab reaalsetest sündmustest kaks asja: esiteks aeg ja teiseks see, et annan neid edasi keele kaudu. Ja peas on kompass: kui see tunneb, et miski on liig, midagi on liiga palju, siis ta seda ei tee, sest ta tajub piiri, kust on parem mitte üle astuda, et mitte hulluks minna.
•• Teie tekstid on väga poeetilised, täis ootamatuid metafoore. Ilmselt tekib lugejal uudishimu: kuidas te neid kirjutate?
Ma alustan muidugi esimese lausega, aga kas see jääb esimeseks või kas see üldse alles jääb, selgub hiljem. Aga esimese ja viimase lause vahel on palju tööd. Kirjutamise käigus näitab tekst ise, mida ta vajab. Tean alustades ainult üldjoontes, mida kirjutada tahan. Isegi see, kas tekst tuleb minavormis või kolmandas isikus, selgub kirjutamise ajal. Tekst dirigeerib end ise – ent see on suur töö. Mul on mõnikord ühest tekstist 20–30 eri varianti, enne kui jõuan äratundmisele, et nii peab asi välja nägema ja siin peab järele jätma. On kaks äärmust: kas midagi liiga ruttu valminuks kuulutada või siis lõputult ümber teha, aga nii läheb tekst katki. Aitab distants. Kuid see, et ma ei tea, mis tekstil plaanis on, ongi minu jaoks põnev. Ja kui ma kirjutan, on mu põhiline tunne, et ma ei suuda seda teha. Ehk on see vajalik, sest kui arvad, et suudad, siis pole vaja.
•• Teie tunnete, et ei suuda kirjutada?
Tunnen, et ei oska seda nii hästi, kui peaksin. Tunnen alati nii. Ma pean alati palju otsima ja tööd tegema. Mul on väline peegel – asi, mida tahan öelda, mida pean tabama. Aga keel ei ole reaalsus, keel on kunstlik maailm. Niisiis tuleb kogetu, läbielatu, välised tajud keele kaudu dekonstrueerida, et originaalile, milleks on reaalsus, kuidagi lähedale jõuda. Kui ma olen raamatu valmis saanud, olen sellega enamasti teatud määral rahul, aga natuke hiljem enam mitte. Eriti kui loen oma vanu raamatuid. Aga see on ilmselt igas ametis nii – ka ajakirjanike, juuksurite, tislerite puhul. Stiil muutub, ja see on hea: nii ei jää inimene enda juurde seisma.
