Hi-tech kõrvuti ürgpuude ja vetikatega

Mu kodu lähedal on kaks parki. Lasnamäe veerul asuv Pae park, rahvalik ja rahvarohke koht, ja Ülemiste City juures asuv peen kontorirahva õu. Mõlemas pargis käin aeg-ajalt lapsega jalutamas.

Siis on veel Kadrioru park, mis on samuti jalutuskäigu kaugusel, kuid mulle kättesaamatu, sest lapsekäruga sinna ei pääse. Kadrioru parki saan minna ainult siis, kui Kumu on avatud, sest siis pääseb invaliftiga alla. Veel on variant minna sealtsamast lähedalt mäest, kuid seal on hoiatusmärk „Ohtlik kalle”. Pealegi on see mäenõlv kaetud munakivisillutisega. Mäest alla veel saaks, aga üles, laps kärus? Tänan, ei. Teine variant oleks läheneda Kadrioru pargile värskelt renoveeritud Ilvese silla ja trepi kaudu, kust ma ükskord eluga riskides üles tulin, kuid seda suitsiidlikku trippi ma enam ette ei võta. Ma ei tea, kelle jaoks on see kaldtee trepi kõrvale tehtud, igal juhul on selle keskmine trepiastmete osa väga kitsas, samuti pind, mida mööda peaks liikuma käru või ratastooliga. Lapsekäru esimesed rattad ei mahtunud teele ja nii pidin käru lükkama kaldeasendis, esimesed rattad õhus. Käru kaalub umbes kümme kilo, laps teist sama palju, kalle on järsk... See oli õudne kogemus, mul oli sõna otseses mõttes surm silme ees. Kuidas ma peaksin sealt lapsega alla saama? Jätan käru üles, viin lapse süles alla, jätan lapse alla, lähen üles ja tassin käru süles alla? Sest kõik koos ei ole võimalik sellest kaldteest alla saada. Miks ei võiks teha parki normaalselt ligipääsetavaid kaldteid?

Hea lugeja! Millised on sinu lemmikpaigad Tallinnas ja kus sulle üldse olla ei meeldi? Kõik kommentaarid on oodatud.