High Contrast ehk Lincoln Barrett Foto: Christo Neemre

Nüüdseks neli korda Eestis käinud High Contrast ehk Lincoln Barrett mängis ühe oma legendaarsetest set’idest Grind Festil ja kergitas saladuseloori oma suhetelt muusika ja filmidega.

Millised on emotsioonid pärast Grind Festil esinemist? Kuidas Eesti drum & bass’i publik tundub võrreldes ülejäänud maailmaga?

Drum & bass’i fännid on üsna ühesugused üle kogu maailma. Nad on kõige elavam ja õnnelikum publik. Kuna kuulen drum & bass’i nii palju klubides, siis vahepeal unustan ära, mis moodi elu teiste žanrite üritustel käib. Mind šokeerib alati see, et inimesed ei lähe muusikaga nii jõuliselt kaasa, kui drum & bass’i puhul.

Mu muusikamaitse on üsna lai – huvitun pigem üksikutest lugudest, milles on midagi maagilist, kui žanritest. Kuid ma ei kuula eriti üldse moodsat muusikat, vaid vana. Enamasti klassikalist, kuid mida iganes 1980-ndatest ja enne seda kuni isegi 1920-ndate muusikani välja.

High Contrast Grind Festil
Foto: Ave Tampere

Kas muusikaharidus on elektroonilise muusika puhul oluline?

Ilma muusikahariduseta on ilmselt looming vähem musikaalne, kuid samas võib helimaastik palju rikkalikum olla. Kasutatakse rohkem sämpleid. Muusikahariduse puudumine võib kohati takistuseks olla, kuid ka liialt reeglites kinni olemine, mida muusikaharidus võib põhjustada, on samuti takistuseks.

Inimesel, kes on muusikaharidusega, on üsna kindel arusaam sellest, mis noodid millega kokku sobivad. Kuid keegi, kellel pole sellist tausta, kõnnib ehk mööda teist rada ja võtab riske. Kumbki äärmus ei ole hea.

Kuid elektroonilise muusika puhul võib olla üldse keeruline midagi õppida, sest seda žanrit mõjutab väga tehnoloogia.

Pigem on oluline n-ö kõrva treenimine. Elektroonilise muusika puhul pead olema ka produtsent ja miksija lisaks muusikule. Tuleb kanda kahte mütsi, üks on kunstniku, teine teadlase oma.

Kumb nendest rollidest domineerib?

Paljud inimesed lähenevad ehk ülemäära teaduslikult, kuid ma üritan asju kunstilisemana hoida.

Mis oli Sinu teenäitajaks drum & bass’i juurde?

Olin vist 16 ja lihtsalt sattusin seda kuulama. Ning pärast seda võttis see mu elu üle. Olin liiga noor, et klubidesse sisse pääseda sel ajal. Goldie album ja Metalheadzi muusika, LTJ Bukem. Mulle meeldib igasugune drum & bass.

Mida sa uuemast drum & bass’ist arvad ja alaliikidest nagu näiteks drumstep? Vestlesin mõni aeg tagasi London Elektricityga (Hospital Recordsi juht), kes ütles, et USA mõjutustega elektroonilise tantsumuusika aeg oli üks piinlik faas.

See on naljakas, sest Tony ise mängis üsna palju drumstep’i... Kuid üritan muusikale läheneda lugude kaupa ja mitte üldistada. Tõesti, on väga kohutavaid EDM-i (elektrooniline tantsumuusika, enamasti viitab USA päritolule – A. T.) palasid.

Mida Sa Skrillexist arvad?

Ta meeldib mulle. Ta saund on väga unikaalne, probleem on rohkem inimestes, kes teda kopeerida üritavad.

Ja tulemus on üsna õudne?

Jah. Kuid ma olen ka mõned üksikud drumstep’i palad leidnud, mis mulle meeldivad ja olen neid ka mänginud. Asi on pigem tasakaalus.

Kui Sa olid 16 ja kuulasid enda teenäitajate nagu Goldie ja LTJ Bukemi muusikat, siis praegu oled ise paljude jaoks samas rollis.

Selles positsioonis on väga veider olla, aga tore. See on naljakas, kuidas asjad arenevad. Ilma märkamata oled järsku inimesi mõjutanud. Minu jaoks oli üllatav, kui Netsky (Hopsital Recordsi DJ/produtsent – A. T.) ütles, et minu remiks Gold Diggerist (Kanye Westi lugu – A. T.) oli see, mis ta drum & bass’i juurde tõi.

Sinu muusika on väga paljuski defineerinud 2000-ndate drum & bass’i helikeele.

Ma ei mõtle sellele eriti, vaid hoopis sellele, mida järgmisena teha. Nende väljakutsete peale mõtlemine võtab palju tähelepanu.
On tore, et näiteks „If We Ever” on jungle-i (varajane drum & bass – A. T.) hümniks saanud, et olen teinud loo, mis on klassiku tiitliga.

Kas selle loo üle oled kõige uhkem?

Ei, absoluutselt mitte. Tegin selle väga kiiresti. Mõned lood võtavad 10 aastat, et valmis saada, teised 10 tundi.

Tuleb mängida ja katsetada senikaua, kuni midagi välja tuleb, minu jaoks vähemalt. Lähed mingisse oma tsooni, aeg kaotab tähenduse ja vaimuseisund on teine.
Leian oma helid üldjuhul vanadelt plaatidelt, sorides ringi vinüülikastides. Näiteks mu loos „Twilight’s Last Gleaming” üks kasutatud loop’e pärineb vanalt VHS-ilt. Seda soundtrack-i ei avaldatud kunagi eraldi ja mulle tohutult meeldis see. Ma olin hämmingus, et sellise kvaliteediga asi üldse loos hästi kõlama hakkas.

Mu viimasel plaadil „The Agony and the Ecstasy” ei kasutatud ühtegi sämplit. Tegin iseendale väljakutse, kuid praegu töös olev album saab oleva täielikult sämplitud. Mingil määral ma isegi sämplin iseennast. Kogusin kokku lood, mida ma aastate jooksul ei ole lõpetada jõudnud ja tegin need valmis – iseenda ümbertöötlus, tahtsin asjadele värske maigu anda.
Otsin alati kontraste, seega iseenda sämplimine eelmise plaadi teine äärmus.

Viimase plaadi väljatulemisest on üsna kaua möödas – millega sa vahepeal tegelesid?

Kolisin paariks kuuks Los Angelesse. Tahtsin ära saada ja mitte drum & bass’i peale mõelda. Ilmselt kolin millalgi sinna tagasi ja ajan filmikarjääri rohkem taga.

Kas seal on su süda?

Osa sellest jah. Ma arvan, et jään alati ka muusikat tegema. Mul on nii palju lugusid, millega pean lihtsalt maha istuma ja ära lõpetama, seega on palju muusikat veel tulekul. Otsin nende kahe maailma vahel tasakaalu. Aga mida vanemaks saan, seda vähem olen klubides.

See on vist üsna ebatervislik keskkond, kus palju aega veeta?

Väga hilja peale jäävad õhtud ja palju reisimist on pikapeale kurnav. See võtab elu üle, kuid on ka põnev. Ma naudin plaatide mängimist.

Sa ise oled karsklane. Kuidas suhtud elektroonilise tantsumuusika stigmasse, et selle muusikaga käivad kaasas ka narkootikumid ja muud joovastavad ained?

Mu enda suhe muusikaga on isiklik – oleme ainult mina ja muusika. Ei mõtle väga palju sellele, mida teised teevad. Muidugi ma eelistaks, et inimesed seda ei teeks (tarbiks narkootikume ja jooks palju – A. T.), kuid kõigil on õigus teha, mida nad tahavad. Moraalselt ei ole selles midagi halba. On lihtsalt kahju, et ei mäletata õhtust eriti midagi, ei mäletata muusikat järgmisel päeval – see teeb mind kurvaks. Kuid ma teen, mida ma teen, sest ma ise naudin seda.

Olen näinud paljusid DJ-sid üle aastate väga kurnatuks muutumas, tüdinemas sellest, mida nad teevad. Kuid üle 10 aasta millegagi tegeledes on üsna raske.
Olen drum & bass’i maailmas olnud High Contrastina aastast 2001, kuid alustasin tegelikult 1997. Sellepärast teen ka filme. See hoiab meele värskena.

Millised plaanid sul filmitegemisega on?

Mulle meeldiks samasugune karjäär nagu David Lynchil, kes ajab täielikult oma asja, omade reeglitega, kuid on väga suur tegija.

Lynch on su lemmik?

Ei, Stanley Kubrick. Tema „2011 kosmoseodüsseia” on mu lemmikfilm. Seal on väga vähe dialoogi. Lihtsalt visuaal ja heli, kõnele ei ole palju rõhku pandud. See on ülemõistluslik.
Mu filmimaitse on üsna sügav, näiteks meeldivad Ingman Bergmani filmid, Andrei Tarkovski, tummfilmid. Kuid ka hea popkornikas nagu näiteks „Lõuad” on nauditav.

Lõpetuseks tagasi muusikasse, millal saame oodata järgmist albumit?

Kui plaadifirma peale jääb, siis järgmisel suvel. Ma ise tahaks selle välja anda veebruaris.

Foto: promo, Hospital Records

Kui plaadifirma boss London Elektricity on veendunud, et drum & bass muutub jälle ilusaks, siis kuhu poole näed sina elektroonilist tantsumuusikat ja oma loomingut liikumas?

Kunstide puhul ei saa kunagi ette ennustada. Tavaliselt lähevad asjad ennustustele risti vastupidi. Inimeste emotsionaalseid impulsse ei saa kontrollida. Oleme kõik juhuslikud loomad, kes teevad kaootilisi asju. Põhjendusi ja reegleid ei ole.

Ainuke asi, mida on näha, on vastandid. Sellepärast mulle kontrastid meeldivadki. Kui tantsumuusika on olnud väga lärmakas, siis loomulik vastus on pehmema heli pealetung. Vastureaktsioon EDM-ile juhtub kindlasti. Kes teab, äkki tuleb kitarrimuusika tagasi. Olen valmis ideid ammutama rokkmuusikast, arvutimängudest.

Kui sinust saab järgmine David Lynch ja kas kirjutad oma filmidele muusika ise?

Tõenäoliselt mitte. Tavaliselt inspireerib mind juba olemasolev muusika. Ilmselt kasutaksin palju klassikalist muusikat.

Kas Sa David Lynchi filmidele teeksid muusikat?

Kui ta küsiks, siis kindlasti prooviksin.


High Contrast

Sündinud 19. septembril 1979 Cardiffis, Walesis

Plaadid:
2002 „True Colours” (Hospital Records)
2004 „High Society” (Hospital Records)
2007 „Tough Guys Don’t Dance” (Hospital Records)
2009 „Condifential” (Hospital Records)
2012 „The Agony and The Ecstasy”

Kuulsaimad lood:
If We Ever
Days Go By
Twilight’s Last Gleaming
Adele – Hometown Glory remix

High Contrast oli üks võtmeinimestest 2012 Londoni olümpia sportlaste paraadi muusika valmisel ja loomisel. Paraadil mängiti kuus tema enda lugu ja mitu remiksi.