Hirmus veretöö kunstnik Mäetamme perekonnas
Eile avanes Linnagaleriis ehmatav vaade järjekordse Eesti prominendi, sedapuhku siis popkunstnik Marko Mäetamme pereprobleemidesse. Me oleme selliste dramaatiliste paljastustega muidugi harjunud. Jaan Tootsi koduvideote erootiline põnevik, Aivar Pohlaku perevägivaldsed memuaarid, Märt Sultsi intiimsed homohirmud ja arvukate “teleperede” kokku-lahkuheitmised on meie ajutegevuse igapäevane leib. Me ei kujutagi oma elu hästi ette ilma regulaarsete pilguheitudeta teiste inimeste teki alla.
Ometi võib suisa uudispommina plahvatada peas tõsiasi, et ka moodsa kunstniku voodielust võib leida midagi meediakõlblikku. Veelgi enam, just siit, elukutseliste ekshibitsionistide – kunstnike – eraelust võib loota valmisküpsetatud materjali pikantsele seriaalile. Aga ei, Eesti avaliku tähelepanu rambivalguses kümblevad hoopis sinise vilkuri käskijad ja mundris luureülemate aktiivne seksuaalelu.
##Nirvaana nõuab ohvreid
Ootuspäraselt kahvatub selle igati amüsantse teemaderingi kõrval ühe normaalse kunstniku vastupandamatu soov maha tappa kogu oma perekond. Just sellest sunnist ongi aga ajendatud kõnealune, “Mälestusnäituseks” ristitud väljapanek. Mõni kuu tagasi pälvis Mäetamm ühes Budapesti hotellis ilmutusliku unenäo. Tark mees tuli ta juurde ja ütles, et pääsemaks “orav rattas” tiirlemisest õppejõu, kunstniku ja pereisa rollide orbiidil, tuleb elektritoolile saata kallid kaimud ja ligimesed. Mõeldud-tehtud: veel sellessamas unenäos sai hüva nõu teoks ning Mäetamm ärkas vaba ja vallalisena koduses abieluvoodis; skisofreenilise sundusega jagada end kooli, kodu ja ateljee vahel.
Kogu lugu on näitusel esitatud ringleva vestena, milles “ilmsi” ja “unes” põimuvad kõikjalesirutuvate leinamotiividega: pärjalindid, longus leinakased, haualaternad, ristis säärekondid ja pealuu, kääbas ja rist, langetatud pea ning kõige selle keskel videos ringlemas mustvalge veste vabaduse hirmsast hinnast. Indie-grupp Pia Fraus on ka seekord näitusele külge kudunud painava helidekanga, mille lakkamatult tõusvad intonatsioonid ähvardavad kuulajat peatse fataalse (letaalse?) lõpplahendusega.
Millestki hakkab kahju sel näitusel. Mitte “süüta surmatud süütalastest”, oh ei. Hoopis see tuleb meelde, et viisteist aastat tagasi oli Mäetamm kõige värvilisem, lõbusam, glamuursem ja naeruhimulisem kunstnik terves Eestis. Nüüd on aga aastad oma töö teinud ning riukalikust vigurivändast on sirgunud “normaalsete vajadustega normaalne mees”.
