Hispaania ajalugu + EXPO = Zaragoza
Zaragozas käib täie hooga ehitamine ja restaureerimine. Kell muudkui tiksub, aeg voolab sõrmede vahelt nagu rannaliiv, kuid nii palju on veel teha. Et mitte traditsiooni rikkuda, ajas Hispaania veerikkaim, majesteetlikult läbi linna looklev Ebro jõgi ka sel aastal üle kallaste, tekitades ööpäevaga juurde mitme kuu tööd.
Kuid Zaragoza ei heida meelt. Linn tuksub, loob, elab ikka kiiremini ja kiiremini, muutudes aasta-aastalt aina modernsemaks, nooruslikumaks ning arvestatumaks nii Hispaanias kui ka väljaspool kuningriigi piire. Mis saabki olla selle parimaks tunnistuseks, kui 14. juulil toimuv EXPO 2008 näituse avamine tuhandete aastate vanuses Aragóni pealinnas.
Tänavu on EXPO peateema “Vesi ja säästev areng”. Neist esimesena mainitu on viimastel aastatel Hispaanias olnud eriti valus teema. Poliitilised lahingud, tänavu eriti agressiivsed, käivad just Ebro ümber. Vett vajavad nii Kataloonia kui ka Valencia, kuid kui osa jõevarusid suunata vaid ühte neist (nagu praegu otsustatud Kataloonia kasuks), tõstab teine vihaselt häält ja nõuab oma osa. Selle kõige taustal ei taha aragonlased vett üldse kellelegi anda – Ebro olevat nende oma.
Zaragoza on aga palju rohkem kui rahvusvaheline EXPO või rahvuslikku omanditunnet tekitav Ebro jõgi. Linna kuulsusrikka ja ülipõneva ajaloo ning värske tänapäevaga tutvumiseks piisab ajahädas turistile paarist tihedast päevast, siis jääb aega ka lähiümbrusega tutvumiseks.
Rooma monumentaalsus
Näiteks Francsico Goya austajad ei saa jätta külastamata kunstniku sünnilinna Fuendetodost. Pärast seda võiks minna teistesse maalilistesse naaberlinnakestesse, kus leidub möödunud aegade jälgi, sajandivanuseid traditsioone, pidusid ning tüüpilisi roogi. Need, keda kell ei piitsuta, peaksid kindlasti vaatama keskaegseid Cinco Villasid (eesti k – viis küla) või proovima vallutada piirkonna kõrgeimat tippu, 2313-meetrist Moncayot ning avastama hiljem mudéjari-stiilis Tarazona linnakest.
Parim viis tutvuda Zaragoza tegeliku näoga on esialgu lihtsalt linna tänavatel jalutada ja tajuda seda üle 2000 aasta vanust rikast, kirjut ajalugu, mille jooksul on kultuuri jälje jätnud roomlased, muslimid, juudid ja kristlased. Ajaloole viitavad kõik need sajanditevanused templid, paleed, aadlimajad ja müürid, mille vahele on end põiminud moodne linnakultuur: grafitid, plakatid ning tugeva sotsiaalse sisuga sõnumid. Zaragoza on täiuslik Hispaania ajaloo süntees.
Alustada võiks Pilari väljakult, linna südamest, kust algavad ja kuhu toovad tagasi kõik teed. Siin asuvad kolm olulist Zaragoza ehitist: Pilari basiilika – linna vaieldamatu sümbol, Lonja palee – 17. sajandist pärit Aragóni tähtsaim tsiviilehitis, kus saab aasta ringi nautida kõrgetasemelisi näitusi, ning San Salvadori katedraal (La Seo) – Aragóni kõige väärtuslikum ja tähendusrikkam kooslus oma keskaegsete, renessansi ja baroki kunstinäidistega.
Pilari väljakult vaid jalutuskäigu kaugusel on Caesar Augustuse teatri varemed. Rooma teatri monumentaalsust võib seal ringi jalutades täpselt ette kujutada, mistõttu ei üllata, et tegemist oli linnarahva omaaegse lemmikuga. Zaragoza impeeriumi-minevikust jutustavad peale teatri ka linnamüürid, foorum, vooluvee sadam ning avalikud termid ehk Vana-Rooma kümblusasutused, kus vaesed pesid end rikastega kõrvuti.
Araablaste kohalolekust kõneleb aga üliuhke Aljafería palee. 11. sajandist pärit ja islami ehituskunsti esinduslikemaks lääne pool asuvaks näiteks peetav ehitis on tõeline araabia aare. Santa Isabeli ning San Martini siseõued või mitmevärviline troonisaal võtavad iluga hinge kinni.
Kaks kärbest ühe hoobiga
Pärast nii raputavaid kogemusi ja füüsilist treeningut on vaja keha kinnitada. Zaragozas tuleb valmistuda tõeliseks orgiaks. Zaragozalased peavad söömist kunstiks ja oskavad süüa teha. Õnneks on linna restoranide, tavernide ja baaride valik selle kunsti põhjalikuks harrastamiseks üüratu.
Kõhu saab siin täis ka seitsmeeurosest päevamenüüst, kuid kui juba nii kaugele tuldud, siis tasub proovida midagi põnevamat. Näiteks tõeliselt hästi küpsetatud veise- või lambaliha mõnes tüüpilises tavernis. Lisaks kuivatatud sinki, vorstikesi ning kummalist praetud saiatükikeste ja viinamarjade kooslust (migas), mis oli tüüpiline karjaste roog. Silm tuleb peale visata kohalikule juustu- ja veinivalikule ning mõnda neist seejärel kindlasti ka proovida.
Kui väsinud reisisellil on aga ainult tapad’e isu, siis tasub õhtul suunduda vanalinna poole, Santa Marta ja Santa Cruzi platsi ning nende lähiümbruses looklevate kitsaste tänavate rägastikku. Seal on mõnes söögikohas lausa nii suur valik, et osa menüüd on vaja tänavale tõsta, sest sisse ei mahu...
Muide, Primo de Rivera väljakul (jälle märk ajaloost, kuigi mitte parimat meenutav: Miguel Primo de Rivera oli Hispaania diktaator aastail 1923–1930) toimuvad suvel tasuta vabaõhukontserdid, mida saab terrassidel õhtustades rahuga nautida.
