HÕFF-i stuudio rajati Haapsalu kultuurikeskuse suurde saali. Foto: Vendo Jugapuu

Seltskondlikumad inimesed said eriolukorra tõttu veebi kolinud HÕFF-i (Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festivali) filme Zoomi vahendusel ka koos vaadata. Seega ei pidanudki virtuaalses kinosaalis üksi passima, vaid sai kaasvaatajate reaktsioone jälgida ja muljetada.

Suur osa HÕFF-i filme just koos muljetamist ja vaatamist vajavadki. Haapsallu loodud stuudio, kus toimusid kohtumised filmitegijatega ja vestlusringid, andsid festivalile kindlasti palju juurde. Iseasi, kas need suutsid luua HÕFF-i hõngu. Lahendus, kus jutujuht istus ühes tugitoolis ja teisel oli ekraan, millele kuvati vestluspartner, oli siiski lihtne, toimiv ja meeldejääv.

Ilmselt sai festivalile osalt saatuslikuks harukordselt ilus nädalavahetus (vaatajaarvud selguvad kolmapäeval – toim). Kui väljas on peaaegu 20 kraadi sooja, on raske end tuppa ekraani taha naelutada. Ka ei olnud võib-olla kõige mõistlikum korraldada üritus emadepäeva nädalavahetusel.

Laiema publiku filmid

Filmivaliku üle väga kurta ei saa. Oli nii klassikalisemaid õudukaid kui ka erilisemat kraami, mida HÕFF-ilt ootakski. Olgu selleks Nabwana Isaac Geoffrey Godfrey, keda nimetatakse Uganda Tarantinoks, marutotakas märulikomöödia „Kes tappis kapten Alexi?”, „Mutantide rünnak” või meie amatöörfilmitegijate „Õiglus”. Vaadatud sai ka üks korralik koletis-ajab-inimesi-taga-film, „Parasiidiga” Lõuna-Koreale Oscari toonud režissöör Bong Joon-ho aastatetagune ulmekas „Isand”. Samuti nii mõnigi lühifilm, milles leidus nii feminismi üle mõtisklemist kui ka zombisid.

Programmi kohta tekitas küsimusi vaid see, miks kaasata filme, mida saab Telia/Elisa valikust vaadata. Näiteks „Midsommar” („Jaanipäev”), millest läks eetrisse küll täiendatud versioon, aga ka eestlaste „Ükssarvik” ja „Vanamehe film”.

Laiemale publikule olid mõeldud staaridega filmid, nagu „Tule issi juurde” ja „Värv maailmaruumist”. Esimeses müttab ringi Elijah Wood, teises peab Nicolas Cage oma peret kaitsma pärast seda, kui tema tagahoovi langeb meteoriit. „Tule issi juurde” oli neist kahest ehk meeldejäävam. Seni produtsendina töötanud Ant Timpsoni debüütmängufilm režissöörina on igati paljulubav: värvikad tegelased ja pöörded kummalises isa-poja veriseks kiskuvas suhtedraamas.

Midagi vähemat mehelt, kes on produtseerinud filmi nagu „The Greasy Strangler”, ei ootakski. Atmosfäär muutub küll kõhedamast ja müstilisemast tobenaljakaks, pakkudes ka mõningaid ehmatuskohti, kuid puudutab allhoovustena inimlikke teemasid, nagu katkised peresuhted, suhete taastamine ja maskuliinsus. Elijah Wood muutub kaua kadunud isalt tõde nõudva pojana omajagu südamlikuks, tasakaalustades tugevat musta huumori annust ja eriti filmi teise poole tragikoomilisust. Loost ei puudu ka ekskrementidega määritud pastakate põske vajutamine ega diskussioon teemal, kas toitainete saamise seisukohast oleks mõttekam ära süüa enda kõrv või vaenlase sperma.
„Värv maailmaruumits” oli tänavusel HÕFF-il üks kolmest filmist, mis põhines H. P. Lovecrafti loomingul.
Foto: erakogu

Mõnus friigifilm


„Värv maailmaruumist” oli tänavusel HÕFF-il üks kolmest filmist, mis põhineb H. P. Lovecrafti loomingul. Kosmosest alla sadanud müstiline meteoriit maandub ühe perekonna aeda. Lahti rullub kirevatesse toonidesse mässitud psühhedeelne põrgu, mis neelab kõik pereliikmed ükshaaval endasse. Ka siin pöörduvad filmi ulmeline müstika ja salapära lõpuks pigem koomiliseks.

Tuntud kirjaniku loomingu ekraniseeringutest oli kõige meeldejäävam mustvalge tummfilm „Cthulhu kutse”, kus uuritakse kummalist Cthulhu-nimelist kultust ja sellest tärkavat kurjust. See on tõesti väga meisterlikult ja stiilipuhtalt tehtud film. Kummardus filmiklassikale mõjus värskendavalt ja näitas, et tummfilmide võlu ei ole tänapäevalgi kuhugi kadunud.

Lahti rullub psühhedeelne põrgu, mis neelab kõik pereliikmed ükshaaval endasse.

Teine mõnus leid oli friigifilmide sektsioonis linastunud koduvideo stiilis „VHYes”. Tervenisti VHS-ile salvestatud eriskummaline klassikalise narratiivita film on pealtnäha justkui kollaaž või nostalgiline vaade minevikku. 1987. aastal hakkab üks 12-aastane poiss jäädvustama kaameraga kõike, salvestades vanemate pulmavideo peale nii oma mänguasjade võitlused kui ka totrad telesaated. Siiski on filmi autor peitnud totakate aeroobikavideote ja telemüügi taha peale huumori muudki. Läbi lillede on juttu nii immigratsioonist, kliimasoojenemisest kui ka laiemalt meediatarbimisest ja visuaalkultuurist. Hoiatusena kõlav nartsissistlik komme ennast ja kõike filmida on paljuski meie praegune reaalsus ehk sotsiaalmeedia. Retrorännakul saab hetkeks näha ka Susan Sarandonit ja Tim Robbinsit. Põhjus on lihtne – filmi autor Jack Henry Robbins on nende poeg.

Parim Eesti žanrifilm


Tõelise friigifilmina tuleb ära mainida ka Eesti amatöörnäitlejate vändatud „Õiglus”. Märulikomöödia taga seisab nii mõnelegi „Selgeltnägijate tuleproovist” tuntud Toomas Aria, kes on peaosatäitja, aga ka stsenarist-režissöör-produtsent.

Edgarallanpoelikkus ja ajastufilmid sobivad Sanderile ning mõnest konarusest hoolimata töötavad kõik lood.

Näha saab teisigi taustanäitlejaid, kes võiksid Eesti filmidest nägupidi teada olla. „Õiglust” ei saa tavapäraste kategooriate järgi hinnata, kuna siis tuleks see hinne nullilähedane. See on õhinapõhine seiklus, kust paistab läbi „tuli mõte ja tegime”. Nii teksti kui ka märulistseenide üle saab omajagu naerda, aga rohked klišeed ja loogikavead mõjuvad pigem orgaaniliselt kui häirivalt.

Parimaks Eesti žanrifilmiks valiti festivalil Mart Sanderi „Kõhedad muinaslood” – mitmest lühiloost põimitud kogumik, millest mõnes astub üles ka režissöör-stsenarist ise. Edgar-allan-poelikkus ja ajastufilmid sobivad Sanderile ning mõnest konarusest hoolimata mõjuvad kõik lood. Olgu selleks ulmekas punkris elutsevast tulnukast, kes laeb oma kosmoselaeva inimeste emotsioonidega, või lugu sellest, kuidas kaks peent kriminaali ideaalse kuriteoga siiski vahele jäävad.