Eestis võeti film vastu kriitiliselt ja vaatajanumbrid polnud kuigi suure. Ülejäänud Nõukogude Liidus vaatas seda kolme kuu jooksul üle 17 miljoni inimese. Erakogu

Augustis 40. linastumisaastapäeva tähistava „Hukkunud Aplinisti hotelli” vaadates tekitasid minus lapsena küsimusi sealsed seintel rippuvad prantsuskeelsed sildid. Kui näitlejad räägivad eesti keelt, siis miks on sildid võõrkeelsed? Filmi taheti nimelt alguses üles võtta hoopis Šveitsis - vendade Strugatskite romaanis, mille põhjal film valmis, toimus tegevus Alpides.
Tollaseid telgitaguseid mäletab filmi peakunstnik Tõnu Virve. Virve oli režissöör Grigori Kromanoviga koostööd teinud juba varem, nii teatris kui filmivõtetel. Tema kaasaegsete lahenduste tõttu oli nende eelmine koostööprojekt W. Shakespear’i „Suveöö unenägu” toonud teatri juhtidega kaasa palju närvikulu.

„Ühel päeval tuli Kromaov minu juurde ja ütles, et tead, Tõnu, pärast seda jama teeme ühe puhkusefilmi ja lähme Šveitsi. Tal oli juba välja vaadatud isegi maja, kus kõik pidi toimuma,” räägib Virve. „Aga asi oli nii, et Kromanov oli just abiellunud Leedu päritolu kirjandus- ja teatrikriitiku Irena Veisaité-Kromanovaga. Tegelikult tahtis ta minna Šveitsi pikale pulmareisile,” meenutab Virve.

Avalehele
18 Kommentaari