“Suvel on siin igavam,” ütleb Seikleja.com-i matkajuht Bert, kui oleme oma kotid otse Hiiumaa praamilt kajakkidele vedanud. Kohe sadamast stardime merekajakkidega Hiiumaa laidude poole, et sügisel kogunevaid linde ja hülgeid vaatlema hakata. Enne, nagu ikka, tehakse instruktsioon meresõidu ohtudest ja oskustest.

Umbes kümne minutiga on hül-gevaatlejate meresõiduoskuste teoreetiline osa läbitud ja istume kajakkidesse. Telgid, söögid ja muu kahe päeva varustus on pakitud veekindlatesse sektsioonidesse ninas ja ahtris.

Helekollased kajakid äratavad kohe sügiseselt rikkaliku loomastiku tähelepanu. Kuskilt ilmub välja merikotkas ja tiirleb meie kohal. Hakkame juba ennustama, millise aerutaja ja mis paatkonnast ta küünte vahele haarab. Saarerahvas pidi teda kutsuma Vanameheks, sest merikotkaid on nii vähe, et nad saavad endale kohe hüüdnimed.

Hülgeootuses hakkame binoklitega silmapiiri jälgima. Esimesed, kes vaatevälja satuvad, on lehmad. “Just nagu dalmaatsia hülged,” kommenteerivad binoklita vaatlejad rannal rohtu söövat mustavalgekirjut karja. Sealsamas on keset merd paarikaupa kadakaid vette torgatud. Matkajuht Bert teab, et sealt läheb traktoritee läbi vee esimesele laiule. “Ükskord, kui me sealt kajakkidega läbi sõitsime, oli Hummer meres teed mööda laiule sõitmas,” räägib Bert. “Kindlasti oleks see uudisekünnise ületanud, kui meie ja Hummer meres kokku oleksime põrganud.”

Kassinäoga viigerhüljes

Hanikatsile jõudes kraamime toidutagavara välja. Silmapiiril paistavad binokliga vaadates mustad kühmud laidude vahel – kivid. Osa kive on terava püstise tipuga – Bert kahtlustab, et need on hülged, ja on valmis selle peale ka kihla vedama. Kõik reisiseltskonnast vaatavad kordamööda binoklisse, kuid teised veel aru ei saa: on see õhu virvendamine või liigutavad kividel lesivad hülged päid.

“Sadamast põhja poole jäävad hallhülged, aga lõuna poole viigerhülged,” selgitab Bert. Esimesed on koeranäoga, 80. aasta olümpiamängude regati maskotiks valitud viigerhülged aga kassinäoga. Ja kalameestel on mõlemaga kala kitkuda. “Teeb ikka vihaseks küll, kui võrgud on ära lõhutud ja kala seest ära söödud,” põhjendab giid rannarahva meelepaha. Viigerhülged on kartlikumad kui hallhülged ja Läänemerre on nad sattunud viimasest jääajast, kui kogu siinne meri oli põhjapoolsete vetega ühendatud.

Sööme Hanikatsi laiunukil oma lõunase supi ja läheme ekskursioonile. Maailma ilusaimateks laidudeks nimetatud maa-tükkidel on ka asustust. Hanikatsilt leiame loodusuurijate majakese. Kadakaste karjamaade vahel valitseb vaikus, tuulgi ei puhu enam. Kui hiigelsuured viinamäeteod teeksid häält, siis oleks saarel ilmselt väga lärmakas, sest neid leidub igal pool. Peab jalgade ette vaatama, et mitte mõnd suurt karpi katki astuda.

Kuskil saarel liiguvad vabalt ringi lambad, kes on laidudele toodud korda hoidma. Muidu võtab võsa võimust ja rannaheinamaad kaovad. Lambad end näole ei anna, kuid aeg-ajalt määgivad mõne kadakapõõsa tagant. Bert soovitab neid lõhna järgi otsida.

Jõuame laiu sinna otsa, kust kahtlasi kive juba hoopis lähemalt näeb. Vareserahul võib binoklitega päris selgelt eristada suurtel kividel lesivaid suuri hülgeid.

Kui oleme hülgeelu mõnda aega vaadelnud, siis tundub, et huvi on vastastikune. Esimesed viigrid sulpsavad kividelt vette ja ujuvad lähemale kaema. Ümarad pead kord kerkivad, siis jälle vajuvad vee alla. Pikksilmad ja binoklid kammivad silmapiiri, et õigel ajal kerkivaid päid tabada.

Asume ülivaikselt hülgekivide poole aerutama. Bert soovitab midagi laulda, siis tulevad uudishimulikud hülged ise uudistama. “Lausa “Õllepruulija” peale nad ehk ei tule, aga proovige lihtsalt midagi meloodiliselt ümiseda,” soovitab Bert ja räägib laulurahvast, kellega kunagi hülgeid päris paadi külje alla meelitati.

Lesivad kividel

Sõuame edasi ja korraga otsustavad viigrid nagu üks mees vette hüpata. Neile meeldivad suured kivid, kust on hea ülevaade ja kust saab kiiresti vette karata. Kivide ümber peab olema meetri jagu vett. Niisama kaldale lesima nad eriti ei tule.

Nüüd algab jälle hülgepeade mäng, seekord piirab kari meid igast küljest sisse, kuid hoiab ohutusse kaugusse. Binokliga aga on juba lähemate hüljeste võimsad vuntsid ja kassinäod näha. Kajakiseltskond hakkab vaikselt ümisema, mõni hüljes ujub selle peale veel veidi lähemale ja liigutab uudishimulikult vuntsi. Kuid ikka on nad selgelt näha vaid binokliga.

“Praegu on ideaalne hülgevaatlusaeg,“ sosistab Bert. “Septembris nad tulevad ja on mitu kuud kividel lesimas. Päeval ja öösel kaovad ära, õhtul kella kuue ajal on tagasi…”

Lõpuks hüljeste huvi meie vastu kaob ja saame hakata ööbimispaiga poole sõudma. Peegelsiledas vees laidude vahel aerutades tundub tõesti, et tegemist on ühe ilusaima kohaga Euroopas, kui mitte maailmas. Giidi jutust selgub, et nii see arvatavasti ongi: lõuna pool on kõik saared asustatud ning täis ehitatud, Skandinaavia saared aga kaljused ja paljad. Lisaks on Eesti lindude jaoks midagi sellist nagu Frankfurdi lennujaam inimestele: teede ristumiskoht, kust “istutakse ümber” lindude marsruutidele põhjast lõunasse ja vastupidi. Nii palju linde kui Lääne-Eesti saartel sügisel ja kevadel, mujal eriti ei kohtagi.

Robinsonide poolsaared

Ööbime Kõrgelaiul, mis oma sopilise rannajoone ja paljude poolsaartega valiti kunagi “Robinsonide” seriaali filmimise kohaks. Randume seal, kus saate tegemise ajal pesitses võttegrupp. Bert näitab poolsaari, kus olid laagris eestlased, lätlased ja leedulased. Kuskil on ka sellel saarel lambad, kes suvel vabalt ringi uitavad, sügisel aga parvedele meelitatakse ja tagasi mandrile viiakse. Tänu lammastele saab inimenegi puude all liikuda, muidu oleks igal pool võsa.

Hommikuks on tõusnud mõõdukas tuul, kuid see on just õigest suunast – pöörame avamerele ja parajad poolemeetrised lained kiigutavad meid täpselt õiges suunas. Aeg-ajalt on lainete vahelt paista hülgepäid kerkimas, kuid päeval on neil muidki toimetamisi ja keegi lähemale enam ei tiku, laula palju tahad.

Seikleja.com-i reisijuht Bert arvab, et tegelikult läks meil hästi – sügisestel hülgevaatlusretkedel ei saa garanteerida hüljeste nägemist, kuid üsna tõenäoliselt on nad kivide otsas igal õhtul kohal.