„Seadus olen mina,” röögib politseigängi pealik Chris, kui üks tegelastest talle oma õiguseid meelde tuletab. foto: kaader filmist

Kui prantsuse režissööri Ladj Ly film ”Hüljatud” mulle esimest korda silma jäi, oli esimene mõte: „Jälle üks Victor Hugo remake! Ei viitsi!” Õnneks mõjusid filmi reklaamival plakatil olevad inimesed kuidagi liiga kaasaegselt, nii et hakkasin asja lähemalt uurima. Tuligi välja, et film võiks pigem kanda pealkirja „Hüljatud 2.0.” - samas linnas, kus kunagi virelesid Cosette, Gavroche ja teised, virelevad nüüd uued, endistest Prantsusmaa koloniseeritud piirkondadest pärit inimesed, nende lapsed ja lapselapsed.

Filmi keskmes ongi Pariisi eeslinnas, Prantsusmaa kriminogeenseimas maakonnas Saint-Denis asuvas Montfermeil’ linnas elavad ja kasvavad teise-kolmanda põlvkonna sisserändajate (vara)teismelised järeltulijad, kes väga ebakindlas vaimses keskkonnas, keset autoriteedi kaotanud vanemaid ja jäiga pealispinna all agressiivsusest pulbitsevate linna mööda hängivate gängidega. Turvatunnet pole neil loota eriti kelleltki: kui vägivaldsust ei näita üles vanemad või kuritegelike gängide liikmed, võib tüli norima hakata hoopis politsei.

Avalehele
44 Kommentaari
Loe veel: