Humoristid urgitsevad Eesti elu hämaras, kuid avalikus pahupooles

Televisiooni aastavahetuse huumoriprogramm rõõmustas „Tujurikkuja” uute osade ja Ove Mustingu tehtud lühifilmiga.

Sketšisõusid ähvardab riknemise oht rohkemgi kui tavalisi telesarju, sest originaalseid ideid läheb nende tegemiseks vaja ohtralt ja neist tuleb kiires korras maksimaalne välja pigistada. „Tujurikkuja” on ebatüüpiline seriaal, millest tehakse aastas vaid üks osa, aga ka selle saate tegijad väsivad ükskord paratamatult ära, kuid tänavu tuldi taas toime. Muidugi on see subjektiivne hinnang, aga teistmoodi ei saa öelda, kui enamik sketše pani kõva häälega naerma. Teistest lahjemad tundusid küll vuntsmehe stereotüüpi pilav „Onu Heino” ja Ita Everi dopinguteemaline pressikonverents, mille puändid olid kohe selged ja teostus ei lisanud omalt poolt suurt midagi. Nõrgim oli „Õnne 13” pikaleveniv paroodia, mida võib hea tahtmise korral pidada uue stagnaaja vastu suunatud satiiriks.

Ülejäänu oli tasemel. Ebakorrektse huumori austajate jaoks oli teravust küll vähem kui möödunud aastal, kus heideti (head) nalja näiteks laste väärkohtlemise, invaliidsuse või koera magamapanemise teemal. Ent paar sketši olid ka seekord päris hambulised. Näiteks püha alkoholismivastase võitluse üle naljatamine on selgelt vastuvoolu ujumine ja ehkki Eesti usklikud on tolerantsed, oli hädavaresest Jumala sketš mõnele neist ilmselt liiast. Ka Chalice’i, Sten Šeripovi ja Ülo Kriguli popräpihitis „Olla eestlane on halb” sisaldunud reast „Ja holokaust, see olla võis veits raske” saaks hea pealehakkamise korral välja võluda skandaali. Just räpilugu tõendas, et Õ-Fraktsioon suudab end ületada: lüürika teravus ja täpsus ning Ott Sepa agressiivsus annavad ka paljudele pärisräpparitele silmad ette. Erilist kiitust väärib pildiline lahendus. Ja rahvuslik itkemine lausa nõuab tasakaaluks veidi tervislikku irooniat.