„Huntide hellus” on tõhus ravi ükskõiksuse vastu

Stef Penney raamat pole klassikaline kriminull, selles on filosoofiat ja sõnademängu.

 Selle 476-leheküljelise debüüt­teo­se müüsid mulle maha: a) raamatu avalõigus pildile astunud mees, hundinahk üle õla ja b) tagakaanele kirjutatud lubadus kogu elu muutvast seiklusest.

Vastu ootusi neelas „Huntide hellus” mind kauem kui nädalavahetuseks. Lisaks adrenaliinijanuseid kostitavale põ­ne­vusele oli selles süvitsiminekut, filosoofiat, sõnademängu ja fantaasiat virgutavaid tegevuskohti.

Talv. Üksildane elupaik Dove River. Julmalt tapetud mees ja kadunud 17-aastane poiss. Tapetu hüti juurest tundrasse viiv jäljerada. Ja seda pidi teele asuvad jälitajad. Sekeldusi, draamasid ja tundeid kui palju.

Kindlasti on see üks neist raamatutest, mis tekitab mõneks ajaks tunde, et miski pole liiga raske või keeruline. Annab mõista, et asjad, mida tavaliselt tähtsaks peetakse, võivad tihti olla hoopis teisejärgulised. Ning on seejuures vaimukas ja tabav.

See pole ülistuslaul: raamatu esimene kolmandik edenes vaevaliselt ja oli võrdlemisi uinutav. Tabasin end mitmel korral kaunikeelseid kirjeldusi (müts maha tõlkija ees!) läbi laugude lugemas. Aga jonnakas jätkamine tasus ära, sest edasi oli jutustust juba võimatu käest panna.

Eksis metsas ära

Kindlasti pole see raamat, mille tegevustik niisama lihtsalt ununeb. Kuigi tõsi: lõpetades tundsin küll tühjust – küllastumust. Niihästi keeleviguritest, seiklustest ja seotusest, millega kirjanik läbi mitme tegevusliini lugejat kord edasi tõugates, siis jälle hoogu pidurdades kaasa vedas.

Ikka ja jälle kerkis lugedes kukla taha huvi autori vastu. Hiljem sain teada, et ta on lapsena Šotimaal vanemate eest metsa jooksnud ja ehmatavalt ära eksinud; õppinud filosoofiat, teoloogiat ja filmi. Et tahtis kirjutada vesterni ja põdedes agorafoobiat tegi kogu uurimistöö raamatukogudes, Kanadasse sõitmata. Need on detailid, mis loevad enam, kui arvata oskame ja tahame. Nii ongi kolmkümmend lehekülge enne lõppu otsad kokku jooksnud ja lugeja muutunud teadvusse toksitud küsimus: milliseid jälgi endast maha jätan ja kui tihti on need loetavad vaid „indiaanlasest jäljekütile”?

Kõigi hirmude kiuste või just nende pärast – eks ole ju hea, kui on tuulevarjuline koht, kus midagi hamba alla panna ja öösel silm looja lasta. Nii võib mõnigi kord hommikust õhtuni „rassida”, sellest kõigest rääkimisele ülearu pühendumata.

huntide hellus

Stef Penney

Tõlkinud Bibi Raid

Pegasus

2008