Raske öelda, kumb on “Lendjõnglaste” juures eriskummalisem: autor Elvy Kalepi elu-käik või lasteraamat ise. Tori kandi tüdruk, Hiina marssali erasekretär, maaliõpilane Pariisis, New Yorgi nukutehase omanik, kuid eelkõige esimene (välis)eestlannast naislendur, kes muuseas harrastas bobisõitu, jõudis kolm korda abielluda ning kirjutas lennundushuvilistele lastele raamatu “Lendjõnglased”.

Ingliskeelne originaal “Air Babies” ilmus 70 aastat tagasi USA-s. Tegelaskujud said seal nii kuulsaks, et neid trükiti lastetoa tapeetidele. Eesti keeles saab “Lendjõnglasi” lugeda esmakordselt.

Juba 20 aastat enne seda, kui Karlsson propelleri selga sai, lendasid taevalaotuses ringi lendvaimud ning nende jõnglased – punnispõsksed, kollase juuksetuti ja disneylike silmadega lendlapsed. Kui need jõnglased juhtusid olema rahutuma verega ja kippusid liiga vara õhku, sattusid nad kõikvõimalikesse seiklustesse. Äikesepilved, keerisjäljed, lennumasinad ja mäestikutuul. Need, kes liiga palju surmasõlmi tegid, kaotasid kõrgust ning võisid hiljem maandumisel viga saada.

Kuna autor ise oli lendur, siis teavad ka lendjõnglased, missugune peab olema tuule suund või kuidas kolmele rattale maanduda. Õhkutõusmiseks tõttavad nad riburadapidi liivasele kaldale, sest seal on hoovõtuks kõige rohkem ruumi.

Lastekirjanduse uurijate poolt ribadeks kulutatud lause “mõeldud nii suurtele kui ka väikestele lugejatele” peab siin paika autori eluloole pühendatud lisa tõttu. “Ennem mingu lennuk kui Võhma sink”, “Huulepulgaga lendur” ja “Üksik hunt” on mõned selle alapealkirjadest.

Vahva lugemine: täiesti teistmoodi raamat täiesti teistmoodi autorilt.