Hando Jaksi ja Johanna Eenmaa (pildil) on koos Mikk Simsonga taas stuudios, kus toimuvad improsessioonid ning uus materjal. Johanna: nii Hando kui Mikk on monoloogi mehed ja sõnad sünnivad nii, et nad istuvad kahekesi väikses stuudios ja on meestele mittekohaselt südantpuistavad. Hando lisab, et see on terapeutiline kohtumine kahe psühholoogi (tema ja Mikk) vahel, kus patsient on Johanna, kes õnneks küll nendel sessioonidel ei käi. Foto: Madis Veltman

Te esinesite 2013. aastal ka Positivusel. Millised on tolle korra mälestused ja mis mõtetega naasete?

Johanna Eenmaa: Ma tean seda, et ma panen kindlasti jalanõud jalga, sest eelmine kord oli väga palav ja ma läksin ilma jalanõudeta lavale. See oli nii tuline, et ma lihtsalt tippisin laval ringi ega saanud paigal püsida.

Hando Jaksi: Kui me eelmine kord Positivusel mängisime, siis see oli meie esimene suvefestival ja kõik oli nii uus. Mul oli palju närvitsemist sellega, et palju nuppe, mida ma vajutan, töötavad põhimõttega, et kui valge nupu sees on LED-tuli punane, siis ma vajutan sinna, ja kui on sinine, siis ei vajuta, aga toona päike paistis ja ma ei näinud mitte midagi. Suurem osa auru kulus selle peale, et vaadata, kas ma vajutan õigele nupule. Kuna nii palju uut oli, siis oli ka stressi rohkem. Seekord saame ägedat festivali vibe’i rohkem nautida.

Avalehele
0 Kommentaari