<em>Metal</em>’i-kontsert lavastuse lõpus annab öistele möödujatele teada: Teater NO99 ikka eksisteerib veel. Foto: Petri Tuhkanen

Kõik, mis lavastuses seostub Bernardo Bertolucci samanimelise filmiga („The Dreamers”, 2003), on suurepärane. Juba avastseen, kus Matthew veel kahe maailma – saali ja telgi – vahel ripneb nagu karupoeg Puhh Jänese urus, mõjub kummastavalt ja on haarav kunstiline üldistus. Eriti hästi tuleb välja filmi eriskummalise, kuid siiski aktsepteeritava seksuaalsuse edasiandmine, mis elavas esituses, ent kaamera vahendatuna tundub üsna raske ülesandena. Tõsi, tehnilisi üksikasju tõlgendatakse küllaltki mänguliselt. Seevastu munade praadimine mõjub koguni naturalistlikumalt kui filmis.

Nii esteetiliselt kui ka lavastuslikult on „Unistajad” omaette tervik, ehkki Bertolucci esteetika ja autoripositsioon on selles ikkagi tähtsad komponendid. Last pole koos pesuveega välja visatud. 
« Avalehele 11 Kommentaari