Rene Suurkaev

Koostööprojekt kannab nime „Memory at War: Cultural Dynamics in Poland, Russia, and Ukraine” ehk „Mälu sõjas: kultuuriline dünaamika Poolas, Venemaal ja Ukrainas” ning see analüüsib 20. sajandi traumaatilise pärandi erinevat käsitlust postsoveti ruumi riikides. „Töö eelduseks on kollektiivse mälu ja mäletamisviiside intiimne ja tundlik seotus vaadeldavate riikide olemusliku või identiteedipõhise julgeolekuga, mistõttu näeme mälu- ja ajaloorindel ka nii palju pingeid Venemaa ja tema endiste Ida-Euroopa satelliitriikide vahel,” sõnab Maria Mälksoo. „Projekti üks olulisemaid eesmärke on luua raamistik sedalaadi mälukonfliktide mõtestamiseks. Teema poolest on uuring mälu- ja poliitika kohtumispaigal väga murranguline. Ida-Euroopa on olnud tänini kollektiivse mälu uurimisväljal vaeslapse seisus, domineerivad holokaustiuuringud.” Uurimuses kavatsetakse põhjalikult kaardistada aastail 1989–2013 toimunud/toimuvad „mälusündmused” Poolas, Venemaal ja Ukrainas ning analüüsida nende peegeldust riiklikus ajaloopoliitikas ja mälukultuurilistes artefaktides: romaanidest, filmidest, blogidest ajalooõpikuteni.

Mälu mitmest allikast

„Uus meedia on analüüsis kesksel kohal,” täpsustab Mälksoo. „Eesmärk on tekitada sünergia. Traditsioonilise kultuurianalüüsi vaimus keskendume näiteks ajaloolis-rahvusliku märterluse teemale Vene, Poola ja Ukraina kirjanduses ja filmis, poliitikaanalüüsis uurime ajaloo- ja mälupoliitikat, küberruumis ajame ühismälu jälgi.” Maria Mälksoo juhitav allprojekt keskendub kommunismipärandi julgeolekuprobleemina käsitlemisele Poolas, Ukrainas, ja Venemaal. „Uurime, miks taotlevad paljud mõjukad poliitilised jõud Poolas, Ukrainas, aga ka Balti riikides Nõukogude kommunistliku pärandi eri külgede kriminaliseerimist või vähemalt rahvusvahelist moraalset hukkamõistu sellele. Venemaa ametlik vastukäik on nimetada seda ajaloo võltsimiseks,” seletab Mälksoo. „Analüüsin oma projektis, kuidas Venemaa ja ta endised Ida-Euroopa satelliidid võistlevad õiguse eest rääkida kaasa Euroopa ühismälu kujundamises, mis puudutab Teist maailmasõda ja sellele järgnenut.” Projekti võlu on teistpidi ka tema kitsaskoht, nendib Mälksoo. „Me uurime praegu sündivat ajalugu. Kohasemate hinnangute andmiseks on vaja pikema aja möödumist. Kuid igal juhul jääb pärandiks loodav mälusündmuste andmebaas, mille juurde saab alati tagasi tulla.”

Projektis osalevad ülikoolid on valitud nii, et katta võimalikult palju erinevaid kogemusi ja erinevat kultuurilist mälu. Koostööprojekti juhib Cambridge’i ülikool eesotsas vene kulturoloogi ja psühholoogi Alexander Etkindiga. Projektis osalevad nii humanitaar- kui ka sotsiaalteadlased. Miljoni euro suurune toetus teema uurimiseks on üsna helde ja Cambridge’i ajaloos humanitaarteadustele antud summade seas rekordiline. Maria Mälksoo sõnul näitab see ka usaldust projekti vedavate teadlaste töö kvaliteedi suhtes. Projekti edenemist saab jälgida juunis käivituvalt võrguleheküljelt ja blogist, mis kajastab jooksvalt huvipakkuvaid mälusündmusi. Mõistagi sünnib projektist ka hulganisti akadeemilist materjali: artiklid erialaajakirjades, kogumik, konverentsid ja seminarid. Cambridge’i ülikooli projektis osalevad Helsingi, Groningeni, Bergeni ja Tartu ülikool.