Igavene Vene-eurooplase projekt
Paljud vene filosoofid leidsid kahe äärmusliku lähenemise vahel rohkem sarnasust kui erijooni. Ere näide on Herzen (kirjanik Aleksandr Herzen – toim), kes nimetas slavofiilsust ja läänlust kahe näoga, kuid ühise südamega Januseks. Selline kahe vastandliku suundumuse süntees on iseloomulik just ajaloo pöördehetkedel.
Läänluse ja slavofiilsuse ühisjoonte olemasolu on juba varemgi esile toodud. Üks selliseid oli uut tüüpi nn vastandliku isiksuse sünd. Vastandlik isiksus eiras nii ühiskondlikke institutsioone kui ka rääkis iseendale risti vastu. Võtkem näiteks enamlaste juht Lenin. Tema tegevuses võib ühtaegu näha nii äärmuslikku läänlust (nt sallimatust vene õigeusu ja kodanluse saamatuse vastu) kui ka äärmuslikku rahvuslust (pealinna viimine tagasi Moskvasse, kodanliku lääne kuulutamine Venemaa vaenlaseks jms).
Milles seisneb tegelik probleem? Millised metafüüsilised, ajaloolised ja kultuurilised eeldused on soosinud slavofiilsuse ja läänluse sellist sotsiokultuurilist vastandamist? Kes on vene kultuuris olnud nende kahe suuna paradoksaalse ühtsuse vastu? Ilmselt tuleb lähemalt uurida kahte asja:
1) mis tüüpi inimestega oli tegemist revolutsioonieelsel Venemaal ja kuidas neil õnnestus jääda läänluse ja slavofiilsuse küsimuses erapooletuks, edendada samal ajal kultuuri ning tegelda praktiliste kasulike asjadega;
2) aru saada, kuidas läänluse ja slavofiilsuse sünteesist tekkis Euroopa-vaenulik enamlaste ülemvõim.
Kummagi suundumuse tuumaks polnud isamaa-armastus, vaid veendumus, et Venemaa vastandub täielikult läänele. Nii slavofiilid kui ka läänlased kasutasid intellektuaalide kaasamiseks just lääneeuroopalikku lähenemist, s.t Euroopa idealiseerimist. Värvikas näide on Homjakovi (Aleksei Homjakov – toim) ütlus, et lääs olevat “jumalike imede maa”. Kahe suundumuse ühine sõnum kõlab: kõik, mis on loodud läänes, on üldinimlik.
Karamzin (kirjanik ja kirjakeele reformija Nikolai Karamzin – toim) rõhutas, et tähtis on olla inimene, mitte slaavlane. Hiljem, kui Karamzin nägi Napoleoni laastava sõja tagajärgi, hakkas ta otsima humanismi algeid valgustatud Venemaa omariikluses.
Nii slavofiilid kui ka läänlased arvasid, et läänes võetud jõulise poliitika suund ei suuda tagada nn üldise tõe ja õnne ülevõimu kõikjal Euroopas.
Nüüd hakati idealiseerima Venemaad. Selle seisukoha põhiargumendiks oli, et Venemaa hooleks on Euroopas tärganud ideede elluviimine ja slaavluse element on tõelise Euroopa tekkimise eeldus.
Slavofiilide ja läänlaste romantilisele lääne ja Venemaa suhete iseloomustamisele võib vastukaaluks tuua kaine ja realistliku Vene-eurooplase mõtteviisi. Termin tekkis juba üle-eelmisel sajandil, kuid sellegipoolest on seda seostatud eelkõige Vene-läänlastega. Esimeste seas hakkas mõistet kasutama Herzen, kes vastandas “Moskva panslavismi” ja “Vene-eurooplust”. Dostojevski nimetas mõlemaid suundumusi tõekspidamisteta Vene aadelkonna sünnitiseks, kutsudes Vene-eurooplasteks just oma otseseid vastaseid – läänlasi.
Dostojevski lõi romaanis “Nooruk” ereda Versilovi kuju, kes väljendas tõetruult kirjaniku kujutluses olevat maailmakodanikku, rahvusülese idee kandjat, kes ühendab kogu Euroopat, sõltumata rahvusest. Versilov oli küll pigem Vene-läänlane kui Vene-eurooplane. Läänes polnud Versilov kohanud mitte Voltaire’i ja Schillerit ega Shakespeare’i, vaid tavalisi väiklasi kodanlasi, kavalaid ja rahaahneid preestreid, lihtsakoelisi ja rumalavõitu pastoreid. Pettuda tuli ka ühiskonnas, kus valitsesid ebavõrdsus ja mässumeelsus ning puudus kodanike ühtsustunne. Vene-läänlane püüdis oma ideid üldisest Euroopa pettumusest päästa, seega deklareeris ta, et on vaid Euroopa kõrgeimate, nn üllamate ideede kandja. Kuid üksinda käis Vene-läänlasel nende ideede elluviimine ilmselgelt üle jõu. Seega tuli otsida vene rahva seas sotsialistlike (ühtsuse, võrdsuse ja vendluse) ideede toetust. Need ideed andsid Venemaal tõuke revolutsioonilise rahvusluse tekkeks. Just siin toimus läänluse ja slavofiilsuse kokkusulamine, mille äärmuslikum väljund olid Tkat‰ovi ja Net‰ajevi ideed, mis panid aluse Lenini totalitarismile.
Eurooplusest loobumine – liikumine väljapoole ajalugu
Euroopalik isiklik huvi tundus olevat vastuolus vendluse põhimõttega. Samal ajal unustati asjaolu, et isiklik lähenemine tuli vene usku euroopalikust usundist, s.t kristlusest. Isikliku huvi idee paneb aluse “aruka egoismi” põhimõttele, mis taotleb, et igaüks elaks võimalikult hästi. See põhimõte ei avaldunud üksnes inimeste igapäevaelus, vaid puudutas ka üldist euroopaliku riigi mudelit, kus oli koht sõdadelgi. Euroopa oli ülimalt huvitatud oma kirdenaabri arengust, euroopastumisest, valgustusideede levikust. Tohutu areng jõudis kõige kiuste kiirel sammul Moskvasse. Euroopa külje all pesitsev uhkelt üksildust trotsiv barbaarne idanaaber hakkas vaikselt üldist Euroopa arengut takistama. Samal ajal süttisid Moskva pimeduses aralt unistused valgustusest ja teadmistest.
Kõigele vaatamata suudeti Euroopalt palju õppida. Paljud eirasid jäärapäiselt oma õpetajate tõdesid ja see viis Puškini arvates rahva eneseimetluseni. Otsustades, et seni õpitu on mõnest kohast ebatäiuslik, ülendati ennast enese silmis. Tšernõševski (kirjanik Nikolai Tsernõševski – toim) märkis sellise suhtumise kohta tabavalt: “Jääme lootma, et kord õnnestub meil koos teistega ennast arendada ja töötada ühiselt selle nimel, et muuta midagi paremaks ja saavutada paremat. Ärgem hakakem juba enne, kui midagi on tehtud, karjuma: hei, teie olete vaid raiped ja jätised – meie aga oleme igati tublid!”
Peaaegu kõik Venemaal tol ajal levinud suundumused, alustades vasakäärmuslastest ja lõpetades konservatiivsete äärmuslastega, suhtusid Euroopasse põlastavalt ja uskusid, et Venemaa suudab Euroopat oma arenguga ületada. Samal ajal eelistati oma elustiilis selgelt euroopalikku arengumudelit.
Säärase meelestatusega jäeti Venemaa Euroopa üldarengust välja, s.t kustutati Venemaa jälg Euroopa tsivilisatsiooni ajaloost. Rahvas pidi otsustama, kuidas niisuguses olukorras käituda: kas tunda uhkust või kannatada. Nõukogude ajal tunti selle üle uhkust.
Enda Euroopale vastandamine maksis Venemaale kibedalt kätte. See lõi eelduse hariduse ja kultuurielu soikumiseks, rajas soodsa pinnase natsionalismi ja fašismi tekkeks. Miks siis nii läks? Vastus on lihtne: Venemaal otsiti kõiges võrdlusmomenti Euroopaga. Teised suurriigid nagu Hiina, India, Pärsia tundsid ennast täisväärtuslikena. Venemaa aga tundis geneetilist sidet Euroopaga. Isegi sotsialismi ajal võisteldi pidevalt Euroopa, mitte Aasiaga.
Dostojevski rõhutab oma romaanis, et asi pole niivõrd Versilovi tegelaskujus kui üldises Venemaa põhimõttes: saada Euroopa keskmeks ja kehastada selle olemust. XV sajandil Moskvas valitsenud ideoloogia põhiidee kujutas Moskvat kolmanda Roomana. Just Moskva oli tõelise kristluse ehk Euroopa alustalade hoidja ja kandja. Seda mõtet toetas oma kirjutistes Homjakov, kes armastas Euroopat kui tõelist minevikku ning nägi Venemaas Euroopa tulevikku. Homjakov ütles: “Me moodustame Euroopa poolkeras keskme, mere, kus koonduvad kõik euroopalikud arusaamad.” Selle mõtte taga peitus hoopiski loobumine kristluse kultuuride võrdsuse ideest, ürgne vastuhakk ajaloolisele protsessile, Euroopa loogilisse arenguteesse mitteuskumine ja kriis eneseteadvuses. Vähemgi kõrvalekalle ettekujutatud ideaalist põhjustas tegevusetust ja sügavat pettumust Euroopas. Seejuures loodeti, et ollakse suutelised ise saama “imede maaks” (“pühaks Venemaaks”), kus saab teostada kõike, mis Euroopas nii haledalt läbi kukkus. Ühelt poolt võeti üle kõik euroopalikud mõtted, kuid teisalt eirati nendes eraisiku alget. See muutis need kavatsused lausa mõttetuks, Euroopale vastuvõetamatuks. Selline fenomen oli iseloomulik leninlik-stalinlikule marksismile, mis tekitas Venemaa ja Euroopa vahelise vastasseisu. Seda eripära on nimetanud paljud vene immigrandid, kes elasid läbi oktoobrisündmused. Nad märkisid: “Leninil õnnestus Marxi ja Bakunini ideed kokku sulatada nii, et sellest sündis uut tüüpi euroopavaenulik marksism.”
Eurooplus kui natsionalismi algete suretamine
Ühtlasi sünnib tõeline eurooplus vaid eeldusel, et kõigis kultuurides loobutakse natsionalistlikest algetest. Esimese sammu astus selles suunas Rooma impeeriumi väike provints, kus tekkis salliv kristlus, mille ideed ulatusid hiljem Reini ja Uuraliteni välja. Solovjovi (filosoof Vladimir Solovjov – toim) teose “Kolm kõnelust” kangelane (Poliitik) arutleb: “Mida kujutavad endast venelased grammatilises tähenduses? Nad kuuluvad omadussõna liiki. Aga millise nimisõna juurde peaks see omadussõna kuuluma? Meie oleme Vene-eurooplased, nagu on olemas ka Inglise-, Prantsuse- ja Saksa-eurooplased. Alguses olid vaid Kreeka-eurooplased, pärastpoole tekkisid Rooma-eurooplased ning siis ida- ja lääneeurooplased, kellele lisandusid Vene-eurooplased, ookeani taga on aga Ameerika-eurooplased, tekkimas on Türgi-, Pärsia-, India-, Jaapani- ja isegi Hiina-eurooplased. Mõistel eurooplane on kindel sisu, kuid lai kasutusala. Venemaa on just kui lääne ja ida, Aasia ja Euroopa vaimse vara kokkupuutepunkt, mis ühendab endas väikest Euroopa tsivilisatsiooni osa ja üüratuid Siberi avarusi.”
Kui rääkida Vene (Novgorodi- ja Kiievi-Venemaa) riigi tekkest, tuleks märkida, et see feodaalide ja vürstide liitudest koosnev riik oli oma tekkelt euroopalik. Ent euroopaliku struktuuriga Vana-Vene riik, kus valitses pea kolm sajandit kristlus, sai tõsiselt kannatada tatari ikke ajal. Selle võimu laastavat mõju Venemaale võrreldakse Rooma impeeriumi langusega Euroopas. Just Siberi liitmine Venemaaga muutis Vene omariikluse kahepalgeliseks Januseks, mille ühele palgele manati “Euroopa tsivilisatsiooni kuulumise ilme” ja teiselt kumas vastu “ike, pagulus, allasurumine”, mille sünonüümiks oligi Siber. Kuid samal ajal käitus Venemaa Siberit oma riigi koosseisu liites kui euroopalikult meelestatud jõud.
Vene-eurooplaste koht Euroopa kultuuris
Sellised inimesed hakkasid Venemaale ilmuma alates Peeter I reformidest. Võib öelda, et Vene-eurooplaste tekkele aitas paljuski kaasa tugeva Vene impeeriumi loomine. Ere näide on kas või Puškin. Dostojevski on kirjutanud, et “kui poleks olnud Puskinit, poleks meis tekkinud usku Vene iseseisvusse, lootust olla iseseisev ja täisväärtuslik Euroopa rahvaste liidu liige”. Vene-eurooplased nägid Euroopas toimuvaid katastroofe, mässe, sõdu, katkuepideemiad, valitsejate kuritegevust, rahva virelemist, revolutsiooni õudust, katoliku kiriku müüdavust, protestantide verejanulist vastuseisu katoliiklusele. Kõik need sotsiaalse ebavõrdsuse ilmingud polnud Euroopale võõrad, kuid ühtlasi oli Euroopal julgust probleeme teadvustada ja püüda neid lahendada.
Venemaal hakkas vaikselt arenema individualistlike sugemetega isiksusetüüp. Kuid see vastandus nn uitavale libaeurooplasele, kelleks peeti eelkõige Herzenit ja Bakuninit. Libaeurooplased olid eelkõige need, kes ei suutnud taluda elu Venemaal, kuid pettusid ka Euroopa ideedes. Vastandiks sellist tüüpi libaeurooplasele oli Vene-eurooplane, kes säilitas kindla sideme oma kodumaaga. Just need inimesed lõid Vene impeeriumi, võitlesid kodumaa eest, koostasid seadusi, edendasid haridust. Need olidki Peetri ajastu lapsed, kuigi nad olid sündinud enne Peeter I võimuletulekut. Vene-eurooplased olid sageli ebasoosingus ja tihtipeale kaitsesid oma ideaale kodusõdades. Fedotov lausub tabavalt, et “kui moskvalane hoidis Venemaad oma seljas, siis Vene-eurooplane ehitas seda Venemaad oma kätega”. Kujunes välja “väikeste tegude” mõiste, mis sarnanes Solovjovi meelest puritaanlikus läänes välja kujunenud nn kutsumuse eetikaga. “Väikeste tegude” põhimõtteks oli iseseisev, pädev ja järjekindel töö. Iseseisvalt ja kiivalt tegutsedes ei püütud sugugi vastandada ennast Euroopale, luua “kolmandat Roomat”, mis viiks Venemaa ajaloolistest raamidest välja. Sooviti rajada vaid oma tee Euroopas.
Vene-eurooplased said aru, et Euroopa elab tavalist, mitte idüllilist elu ja üks selle elu koostisosi on eneseületamisel, enesedistsipliinil põhinev ränk töö. Samal ajal usuti, et ka Venemaal on lootust hakata liikuma sellise Euroopa suunas ja endaga halastamatult tööd tegema. Vene-eurooplased olid Peeter I, N. Karamzin, A. Pu‰kin, A. Homkjakov, I. Kirejevski, M. Lermontov, N. Lobatševski, A. Tolstoi, I. Gontšarov, I. Turgenev, I. Tsernõševski, K. Kivelin, V. Kljutševski, S. Solovjov, V. Solovjov, I. Metšnikov, D. Mendelejev, A. Tšehhov, I. Bunin, P. Miljukov, V. Vernadski, F. Stepun jt.
Mõnikord arvatakse, et Vene-eurooplased pärinesid vaid ühiskonna koorekihist. Vastuväiteks võib tuua asjaolu, et Tšehhovi-aegsel Venemaal valitses üleüldine euroopastumise vaim, kuigi seda perioodi on tihtipeale kujutatud üldise pettumuse, stagnatsiooni ja seisaku ajana. Kuid samal ajal toimus Vene demokraatliku kihi esindajate läänestumine. Vene kodanlane oli oma vaadetelt slavofiil ja hiljem üdini läänlane. Vene-euroopluse kandjaks sai tavaline provintslik vene intelligent. Ere näide on jällegi Tsehhov ise. Kõige kiuste see protsess siiski katkes. Kuid ajaloos pole lõpetatud protsesse. Kuni elab kultuur, toimub igal juhul areng.
Kas Vene-eurooplased peaksid Venemaalt põgenema?
Viimasel ajal on hakatud rääkima, et Venemaal valitsevat nn mitteeuroopalik karma. Zinovjev on ironiseerinud, et Euroopa koha võttis ära Euroopa ise. Kuid samas unustatakse Lääne-Euroopa enda mitteeuroopalik karma. Euroopal iseendal ei õnnestu kuidagi jõuda nende ideaalideni, mida ta on deklareerinud. Tsiteerigem veel kord Solovjovi: “Mõistel eurooplane on kindel sisu, kuid lai kasutusala.” Teekond euroopastumise poole on täis keerdkäike, sest ideaalselt arenevat riiki pole siiani teada. Seega pole ime Oktoobrirevolutsiooni eest läände pagenud Vene-eurooplaste Euroopa-kogemus, millest kirjutab Stepun: “Meie, kes me oleme lõpuks jõudnud seni nii ihaldatud ja kiidetud Euroopasse, saame alles siin aru, et hoopis põgenesime Euroopast. Meie, Vene-eurooplased, armastasime seda Euroopat pigem kui vaadet oma nn Peetri aknast. Kui kadus armsaks saanud kodune aknalaud, haihtus ka Euroopasse armunud olek.” Venemaal võidutses slavofiilsuse ja läänluse äärmuslik sünnitis enamlus, läänes aga võttis maad fa‰ism. Fedotov on öelnud, et “kaitstes oma arusaamu kommunismi ja fa‰ismi ideedest, säilitame eelkõige vaimse iseseisvuse”. Just see hoiak aitas Vene-eurooplastel säilitada oma olemuse XX sajandi ajaloolises kaoses. See positsioon aitas neil võtta Venemaad kui Euroopa riiki, kuigi ajalooliselt jäi Venemaa veel mitmeks aastakümneks teistest Euroopa riikidest eraldatuks.
Vene-eurooplase eneseväärikuse tekke eeldused on realism, loobumine nii lääne kui ka ida (sh Venemaa) idealiseerimisest ning Euroopa kujunemise raskuste mõistmine. Eneseväärikus omakorda mängib suurt rolli Vene-eurooplase mentaliteedis, kes ei võta toorelt ja barbaarselt üle lääne tehnilisi saavutusi, vaid on Euroopa kristlike väärtuste kaaslooja. Nagu on öelnud tänapäeva tuntud mõtleja Remi Braga: “Kui ma saaksin, siis ütleksin eurooplastele: teid pole olemas. Eurooplasi pole olemas. Euroopa on kultuur. Aga kultuur on töö endaga, enese arendamine nii, et see ületab indiviidi võimed. Seega pole Euroopat võimalik pärandada. Igaüks peaks ise selle vallutamisega hakkama saama. Pole võimalik sündida eurooplaseks, vaid tuleb näha vaeva, et selleks saada… Pöördudes mitte-eurooplaste poole, tahaksin öelda: “Teid pole ka olemas! Ei eksisteeri ka mitte-eurooplast. Iga maailma nurgakese on eurooplased läbi sõitnud, kõike on puudutanud euroopalik (selle neutraalses väljenduses). Sellest johtuvalt järgib kogu ülejäänud maailm samu arenguteid kui Euroopa. Euroopa ülesandeks peaks olema enda eksponeerimine europiseerimise allikana.” Seega polnud Vene-eurooplase teke ajalooliselt kerge, nagu polnud kerge ka Inglise-, Hispaania- ega Prantsuse-eurooplase kujunemine.
Tõlkinud Anastassia Mõreitšik
Möte tänab Tallinna ülikooli.
