Iidol Billy hitid
Pahatihti kipuvad inimesed ära unustama, et sõnal “hitt” on oma väga kindel tähendus. Et iga ilmavalgust nägev poplaul pole automaatselt hitt, ehkki lõviosa neist just täpselt sellise suunitlusega on tehtud.
Hitti on kõigile tema traditsioonilistele parameetritele vastavalt võimalik küll teoreetiliselt kirjutada, kuid tollesse ihaldusväärsesse asendisse, haaramatute rahvamasside palavalt armastatud laulu staatusesse jõuab ta hoopis isevärki hoobade liikumise tagajärjel. Või siis ei jõua.
HITTIDE MAAILM on äraarvamatu. Kõigile tunnustele vastavat kolme ja poolt minutit ei päästa tihti ka röögatud rahasüstid. Mõnikord võivad need isegi surmavaks osutuda. Kogu mäng käib ilma igasuguste reegliteta, arvatagu vastupidist palju tahes. Müstifitseeritud retsepti pole olemas.
Lööklaulu olemasolust ja tema produtseerimise võimest sõltub popmaailmas iga päevaga aina rohkem. Hitt otsustab kõik ning üha närvilisemaks muutuv muusikatööstus annab muusikule neil päevil reeglina vaid ühe võimaluse. Kui see ära mogatakse, tuleb järgmine tegija.
Kummaline küll, kuid värskelt ilmunud Billy Idoli “Greatest Hits” on alles teine ametlik hitikogumik tolle omamoodi isepäise, kuid samas küllaltki tavalisi asju sümboliseerinud mehe diskograafias.
Mõiste greatest hits ehk suurimad lööklaulud võiks ju tähendada seda, et kusagil eksisteerivad ka “väiksemad” ning “ebaolulisemad” hitid. Aga iidolmehikese loomingus neid pole. Teda tuntaksegi ainult nendesamade pirakate, “kuldseid kaheksakümnendaid” armutult ekspluateerivate raadiojaamade eetrit tihedalt täitvate laulude järgi.
Tema mitte just pöörast aukartust äratav albumite nimekiri ei ütle kellelegi suurt midagi. Idol ei olnud täispikkade heliplaatide mees, neid lihtsalt tuli tahes-tahtmata teha. Ja müüa. Ikka paari-kolme hiti abil korraga.
BILLY IDOLI AEG OLI KAHEKSAKÜMMNENDATEIL. Ja just tollesama omamoodi veidra kümnendi valguses paistab Idol ja tema tähelepanuväärne edu arusaadavalt. See oli imelik aeg, mida paljud just iseäranis suure uhkusega ei meenuta. Popkultuur imetles end seninägematu hooga, ja kui punkliikumine enda seast reeturit peaks otsida soovima, siis on Billy Idol selleks kahtlemata parim kandidaat.
KIIRESTI KOHANEV MÄSSAJA. Inglismaal oma Generation X nimelise punkbändiga mõningast tunnustust leidnud mees hülgas vennaskonna esimeste ohumärkide saabudes, põrutas New Yorki ning sai kiiresti turvaliselt süsteemiga kohanevate mässajate sümboliks.
Püstikammitud blondid juuksed, torus huuled ja mügarlikuks treenitud biitseps ei jätnud ruumi kaksipidi mõistmisele. See mees pidi domineerima. Periooditi häält tõstev vajadus karmi käe ja kindla juhtimise järele on küllap ainus süüdlane, mille õlule taolise macho nähtuse ajutist edu veeretada. Camp? Igal juhul. Rock’n’roll? Selle sõna kõige selgemalt mõistetavamas tähenduses.
Ometi tekitasid mastrubeerimisest kirjutatud lugude marginaalset nimekirja ehtiv “Dancing With Myself”, Erich Kriegeri(!) poolt kunagi eestikeelse rüü saanud “Flesh for Fantasy”, ootamatult õrn “Sweet Sixteen”, seni-avaldamata “Don’t You (Forget About Me)” ja hulk teisi Billy Idoli hitikogumikku kohustuslikus korras kuuluvaid laule tagantjärele kuulates vähemalt siinkirjutajas tundeid, mida peaks tõenäoliselt häbenema. Kui see on nostalgia, siis suudan ma endaga edasi elada.
