Iiri laulufilm sulatab üles ka karmima kriitiku südame
Pea kaks aastat tagasi olematu eelarve eest valminud “Ükskord” on pärast pikki eksirännakuid kohalikku filmilevisse jõudnud. Tõtt tunnistades on John Carney ootamatust ülemaailmsest hitist kirjutamine tõsine väljakutse ükskõik kellele. Sest varem või hiljem peab ka kõige karastunum kriitik mõistete “helge”, “südamlik”, “positiivne”, “puudutav” ning – mis kõige jubedam – sõnade “siiras” ja “muhe” järele haarama.
Olgem ausad, “Ükskord” on juba ainuüksi definitsiooni järgi sentimentaalne pisarakangutaja. Kuid kõigele vaatamata on ta (omas elemendis vähemalt) viimaste aastate paremaid filme.
Pisar lõhub teed
Lugu pole selles alla kolme miljoni krooni maksma läinud linateoses kuigi palju. Dublini tänavanurkadel hiljuti lörri läinud armusuhte valusid dramaatilistesse lauludesse maandav (nimetu) tänavamuusik kohtub juhuslikult (samuti nimetu) Tšehhi vabariigist Iirimaale paremat elu otsima tulnud tütarlapsega. Muusika on kahe noore inimese ühine kirg ja ei möödu palju aega, kui üksteise pilkudest gallonite kaupa inspiratsiooni ammutav paarike asub ühiseid laule looma.
Muidugi järgneb klaveri taga veedetud tunnikestele poolprofessionaalses stuudios salvestatud demolint ja vaikselt tuure koguv armuliin. Mis sest, et nägusal tšehhitaril on kaugel kodus abikaasa ning ka punase habeme ja röntgensilmadega tänavalaulik pole oma Londonisse kolinud sõbratari veel päris maha kanda jõudnud. Asi laheneb nii, nagu ta ühes 21. sajandil valminud “tegeliku” eluga iga hinna eest sidet püüdvas draamas lahenema peab.
Lugu pole niisiis ollagi. Ja ikkagi lõhub ka kõige julmema mehe silmanurgas pisar teed põse suunas ning kõris poob. Sest “Ükskord” on tähelepanuväärselt sümpaatne ja armas film. Et peotäie minimalistlike poplaulukeste ümber õnnestub paarisaja tuhande euroga selline ruum ehitada, on pehmelt öeldes positiivselt üllatav.
