Miniseriaal „Ogalinnud” naelutas 1980-ndatel teleri ette ka Eesti vaatajaid, kel oli võimalus vaadata Soome telekanaleid. foto: kaader filmist

Endisaegse vägeva ja võimsa Briti impeeriumi asumaadel läks ikka omajagu aega, enne kui nad läbinisti omaenda kirjandusega välja tulid, mis siis veel rääkida kirjandusest, mis vallutab terve maailma. Austraalia jaoks oli selline raamat 1977. aastal ühekorraga Austraalias, Kanadas, Uus-Meremaal ja Ameerika Ühendriikides ilmunud Colleen McCulloughi perekonnasaaga „Ogalinnud”, mis eesti keeles ilmus esimest korda alles 1994. aastal.

McCullough sündis 1937. aastal Austraalias Uus-Lõuna-Walesis Wellingtonis. Isa poolt iirlane, ema poolt pooleldi maoori päritolu McCullough oli juba lapsest saadik suur lugeja. Koolipõlves sobisid talle ühtmoodi hästi nii reaal- kui ka humanitaarained ja seetõttu saigi temast esialgu hoopis neuroloog. Pärast nelja aastat Suurbritannias läks ta Ameerikasse Yale’i, kus kirjutas oma kaks esimest raamatut. Neist teine, „Ogalinnud”, sai kohe rahvusvaheliseks bestselleriks ja 1983. aastal selle põhjal vändatud miniseriaal on kõigi aegade kõige vaadatum seriaal. Romaani edu võimaldas McCulloughil ainult kirjutamisele pühenduda ja ta kolis tagasi Austraaliasse Norfolki saarele, kus ta 2015. aasta alguses ka siit ilmast lahkus.

Ühe pere eepos

Lihtne on öelda, et „Ogalinnud” on perekonnasaaga. Täpsemalt öeldes on see Iirimaalt pärit Clearyde perekonna naiste lugu ja üsna suurel määral ka 20. sajandi lugu, nii kaua kui see kirjutamise ajaks kestnud oli, ulatudes 1915. aastast 1969. aastani ja haarates endasse kolm maailmajagu. Nii et tegemist on tõeliselt võimsa teosega.

Jutustus on toodud lugejani seitsme tegelase kaudu, kelle elu on vastavas peatükis põhitähelepanu all, ent see ei tähenda sugugi, et teiste käekäik kuidagi teisejärguline oleks. McCullough on osanud oma suurromaani üles ehitada nõnda, et lugejal tuleb kogu aeg kõigile tegelastele kaasa elada. Kõige lähemalt vaadeldakse Meghanni ehk Meggie Cleary saatust ja valikuid. Erakordselt armas iiri plika astub mängu raamatu esimeses lauses oma neljandal sünnipäeval. Clearyde perekond elab alles Uus-Meremaal ja pole liialdus öelda, et nad on vaesed kui kirikurotid. Peres kasvab terve kari poisse ja ainult üks tüdruk, seesama väike kuldpunapäine Meggie. Ema Fee (Fiona) on alati vaikne ja teeb ära kõik tööd, mis naisel teha tuleb, isa Paddy (Padraic) rabab, kuis jaksab, ja armastab kangesti oma kaasat. Vastupidises ei saa just eriti kindel olla. Romaani lõpuks jõuame ka põhjuse jälile.

Peale tegelaste hingeväreluste mõistab McCullogh erakordselt hästi edasi anda olustikule ja ajale omaseid jooni.

Nii see lugu keerlema hakkab ja iga kord, kui näiliselt täiesti suvaline uus tegelane mängu tuleb, saab ta nii tihkesti Clearyde perekonda mässitud, et tal pole pääsemislootustki. Näiteks Austraalia kolka katoliku preester Ralph de Bricassart, kes, olgu öeldud, on samuti pesueht iirlane ja kelle nimi viitab üle tuhande aasta tagustele normanni sidemetele. Midagi kummalist langeb püha isa peale, kui ta esimest korda näeb väikest Meggiet, kes on perega koos tulnud Austraaliasse, et oma tulevase päranduse vastuvõtmiseks valmistuda. Nimelt on Paddyl vanem õde, lastetu lesk Mary Carson, kes oma 250 000-aakrise mõisaga on üks Austraalia rikkamaid prouasid. Tugev side Meggie ja Ralphi vahel ei katke kõigi nende aastakümnete kestel. Kuna katoliku preestrid ei tohi abielluda, ei saa see armastus iialgi väge, mis sellel olla võiks, aga Meggie ei oleks kange iiri naine, kui ta vähemalt mõnes asjas oma tahtmist ei saaks.

Seega kannab armastus „Ogalindude” tegevust esimesest leheküljest viimaseni, aga see ei ole sugugi mitte ainus väljapaistev asi selle romaani puhul. Peale tegelaste hingeväreluste mõistab McCullogh erakordselt hästi edasi anda olustikule ja ajale omaseid jooni. Ta räägib erakordse asjalikkusega nii Uus-Meremaa kui ka Austraalia eluolust, kliimast, tööst suures farmis, lambapügamise viisidest, Austraalia küülikunuhtlusest, miniseeliku tulekust – millest tahes. Nii mõnelgi lugejal on raamatut kõrvale pannes tunne, nagu oleks ta just käinud pikal retkel peaaegu ümber maailma. Silmaring on McCulloughil tõepoolest lai ja romaanile tuleb see ainult kasuks.