Illusionist Kaido Ole Vaalas
Ei mingit lugu kuskil, ei õpetussõna, mis laseks meid piltide sisse. Ole pildid on nagu ikka pinnalised ja sentimendita. Ammugi puudub neis literatuur. Enne tasub viimast nõutada sektsioonmööbli spoonitud kapiukselt.
Vaikivad kõlarid
Just see kalk umbsus, täielik ükskõiksus oma tööde võimaliku kunstilise väärtuse suhtes tõi omal ajal tippu popkunstnikud ja hiljem ka hüperrealistlikud maalijad. Mõlemad tootsid hulgi lamedaid fotograafilisi kujutisi tarbeesemeist, mille asine puisus lõi nagu haamriga otsaette modernistlikult üleva esteetika austajaile. Ole on õppinud mõlemat sorti ketseritelt ja arendanud õpitut järjest külmema ning südametuma pildikeele poole. Ta tahab pintsli abil jõuda asjade niisuguse naturalistliku kujutamiseni, et vaataja lendaks ta maalidele peale nagu lind, kes sööstis Vana-Kreeka müüdis viinamarju nokkima meister Zeuxise maalitud pildilt.
Sel näitusel on Ole ülima tõe-truudusega üles maalinud seina-täie kõlareid. Illusioon on erakordselt mõjuv. Kui kujutistepannoo poleks reetlikult kahemõõtmeline ja juhtmeteta, võiks isegi hakata ärevalt kõrvu katma. Tundubki, et Ole maalib pigem illusiooni kui kujutist. Ta demonstreerib kunsti illusoorset väge ja samas selle väe illusoorsust. Sellist ambivalentset sõnumit saab edastada ainult halastamatult lameda ellusuhtumisega, mis näeb ka maalikunstis pelgalt poleeritud pealispinda. Kunstnikust ei ole muidugi ilus võtta vaatajalt ära viimanegi idealistlik eelarvamus, kuid vähemalt ei saa publik maalijat tagantjärele süüdistada, kui ta korraga avastab, et asjade taga on kõigest teised asjad, esemed, pudipadi, nänn ja kila-kola ning niimoodi kuni lõpmatuseni. Ja ei mingit metafüüsikat ega salailu.
Bändi ei näe
Vaala rõdul on veel kaks maali ning nende vahel väike figuraalne installatsioon. Selgub, et siin läheb asi suisa kontseptuaalseks. Klassik Joseph Kossuth tõi kunagi näitusesaali ühe tavalise tooli, lisas selle kõrvale polaroidfoto samast toolist ja ka väljalõike entsüklopeediast, mis andis tooli mõistele “ammendava ja teadusliku” sisu. Kossuthi sõnumiks oli, et kõik kolm olid kõigest üksteist täiendavad kujutised, mis ei toonud näitusele ühtegi tükki tegelikust elust.
Ka Ole kujutab üht motiivi erinevates meediates. Tüdruk ja poiss ajavad maalil ja installatsioonis sama asja – kuulavad muusikat. Samas poosis. Meie muidugi muusikat ei kuule, kuid just nii see ongi mõeldud. Sellel näitusel imeme endasse hulganisti visuaalseid kujutisi helidest, kuid ei kuule neist ühtegi. Mitte juhuslikult pole saaliseinal ainukesena korralikult valgustatud näituse suuretäheline pealkiri “The Band”. See annab meile leppemärgi sellest, mida sellelt näituselt oodata ei maksa. Siin on üksnes komplekt pilte, mis ringiratast üksteist tsiteerivad ega taha elust midagi teada.
