“Ma mäletan, kui ta tuli novembris Prantsusmaalt tagasi. Meil oli filmiajakirjanike ühingu koosolek ja Ilmar ühines meiega,” räägib Ilmar Raagi pikaaegne sõber ja kolleeg, filmiprodutsent Riina Sildos nende esimesest kohtumisest. “Meie olime sulejopedes ja puhvaikades, aga tema oli elegantses tviidpintsakus, tõeliselt prantslaslikult sõlmitud sall ümber kaela... Ja suured, natuke ehmunud silmad. Siis ma mõtlesin, et jumal küll, kust sadas selline ilus inimene sellisel novembrikuisel päeval Tallinna linna Kinomaja ette.”

Tol hetkel tolles kohas oli Raag mõjunud tulnukana, kuid nüüd, enam kui aastakümme hiljem, arvab Sildos, et Raag on vaieldamatult eriline inimene. “Kuigi oleme väga head sõbrad ja mõtleme paljus ühtmoodi, paneb mind imetlema tema delikaatne, hästi tundlik intellektuaalne lähenemine ükspuha millisele päevaprobleemile,” sõnab Sildos ja lisab, et peale Tõnu Õnnepalu on Ilmar Raag üks väheseid kolumniste, kelle kirjutisi ta alati huviga loeb.

“Ilmariga on väga hea koos töötada. Ta on inimene, keda võib alati usaldada, samuti võib usaldada tema väärtushinnanguid,” räägib Sildos ning täpsustab, et igasugune vägivald on Raagile täiesti vastuvõetamatu. Mitte ainult füüsiline, vaid ka intellektuaalne vägivald: “Tema erakordne tundlikkus ümbritseva vastu on teinud ta ilusaks inimeseks ja nalja saab ka kõvasti,” kirjeldab Sildos end ise küünikuks ja pragmaatikuks nimetavat Raagi.

Ja tema militarismiarmastus! Raagi puhkus on see, kui ta läheb oma filmiinimeste seltskonnaga Eel-Erna retkele. Kas militarismilembus ja vägivallatus kuidagi liiga vastuoluline kombinatsioon ei ole? Selgub, et mitte.

“Sõda on paljuski intellektuaalne ja psühholoogiline mäng. See on taktika ja selle oskuslik kasutamine, ühendatuna väga tugeva füüsilise koormusega. See sobib väikesele filmiinimeste seltskonnale väga hästi,” räägib parasjagu Cannes’i poole teel olev naine, kes ei kujutaks oma sõpra iialgi ette mererannas peesitamas.

“Neid inimesi väga lähedalt tundes võin öelda, et Eesti tulevik on kindlates kätes,” kinnitab Sildos. “Isegi Cannes’is, kus me hommikust õhtuni tööd rabame, kujutan ma ette, et temale oleks kõige suurem puhkus, kui ta saaks oma lemmikriigis Prantsusmaal korraks auto võtta, lihtsalt sõita kiiresti-kiiresti kas mägedesse või mingisse ajaloolisse väikelinna ja rääkida siis innustunud näoga lõpmatuseni Prantsuse ajaloost ja kultuurist.”


Maris Meiessaar