Muusika Ilvesele meeldib. Pildil poseerib presidendipaar 2012. aastal pärast vabariigi aastapäeva ametliku osa lõppu diskoritega. Üks neist, Andres Vosman (fotol kõige ülal), oli tollal presidendi julgeolekunõunik. <p>Foto: Ilmar Saabas

Teatavasti on Toomas Hendrik Ilves sündinud 1953. aastal Rootsis ja kasvanud alates 1957. aastast Ameerika Ühendriikides. Popkultuurilugu vaadates märkame, et sellesse vanusesse, kui inimesel tekivad esimesed püsivad mälestused, jääb Elvis Presley menulaul „Jailhouse Rock” koos ülejäänud rokkmuusika esimese, omal ajal tsunamina rassi- ja klassipiire pühkinud lainega.

Tulevase presidendi teismeiga jääb aga 1960-ndatesse. Need algasid veel üsna viisakalt The Beatlesi saatel, kuid lõppesid The Doorsi, Jimi Hendrixi ja Iggy & The Stoogesi psühhedeelsete muusikanägemuste taktis. Eesti narkopoliitika suunajad saaksid kollektiivse südamerabanduse, kuuldes, kui palju ja mida tollal tarvitati (samal ajal kui nemad ise (üli)õpilasmalevas sigalate ehitamise kõrvale halba õlut, haput peediveini ja haljast viina rüüpasid ning kangeimaks kopsuprooviks olid Belomorkanali paberossid).

Ta ei rahuldu pinnakihiga, vaid pistab käe sügavamale, et kobamisi midagi huvitavat peidust välja tõmmata.
Igatahes. Ilvese otsus jätta kogumikust välja The Beatles ja Rolling Stones – rääkimata lugudest, mille autoriõigusega asju korda ei saadud – räägib tõigast, et melomaanina on ta ilmselgelt otsiv vaim, kes ei rahuldu pinnakihiga, mis kõigile kergelt kätte tuleb, vaid pistab käe sügavamale, et kobamisi midagi huvitavat peidust välja tõmmata. Nii leiamegi kogumikult hoopis näiteks doo-wop’i kvarteti Danny & The Juniorsi, tüdrukutepundi The Shangri-Las ja soulikvarteti Four Tops. Samamoodi on mõnevõrra üllatus- lik – presidendi põlvkonnakaaslased valinuks ilmselt hoopis Deep Purple’i ja Led Zeppelini – leida siit protopunkbändide MC5-i ja New York Dollsi lood. Rääkimata The Velvet Undergroundist ja The Troggsist. Kuid kogumikult ei puudu ka nii-öelda kohustuslikud suurnimed, keda esindavad klassikud The Beach Boys, Cream ja The Who ning tänaseni relevantne David Bowie.
President Ilves Schillingul Kilingi-Nõmmes 2013. aastal keskendunud ilmel moodsa tehnikaga uue ja huvitava Eesti bändi esinemist jäädvustamas.
Foto: Ester Vaitmaa

Mulle isiklikult pakub äratundmisrõõmu Ramonesi „I Wanna Be Sedated”, mille kohta on mul oma lugu. Kui Ilves mõned aastad tagasi Schillingul käis, astusin samuti ligi ja küsisin, kas ka tema on Ramonesi (osutades samal ajal bändi logole mu tagi õlal) kontserdil käinud. Selgus, et oli küll ning lemmiklooks ütles sellesama, mis kogumikulgi.

Mitte ainult žanriliselt kirev

Mis veel? Kuueteistkümne artisti seast leiab afroameeriklasi ja ühe LBGT aktivisti, seega pole selle sisuline mitmekesisus ainult žanriline. Tervikuna pole tegemist odavamaigulise ja läägevõitu kuulame-neid-laule-jälle-kogumikuga, vaid materjaliga, mis pakub kõrvadele nii mett kui ka malakat. Kokkuvõttes on lugude ja artistide valik ühelt poolt ootuspärane, teisalt jällegi ootamatu. Hea võrdlusmaterjal presidendi siinpool raudset eesriiet sirgunud põlvkonnakaaslastele: millised popkultuuri kogemuse võimalused olid seal ning millised siin. Ühesõnaga – võib küll.

PS. Uuri ka Ilvese Sinilinnu muusikaviktoriinile valitud palade nimekirja, see pakub veelgi sügavamat sobramist.