IN MEMORIAM: Heikki Haravee
Sündinud 1924. aastal Tallinnas ja lõpetanud 1943 pealinna reaalkooli, asus Heikki Haravee õppima Eesti Riiklikku Teatriinstituuti, et omandada teatritarkuse aluseid Ants Lauteri, Priit Põldroosi, Leo Kalmeti, Felix Moori ja teiste käe all. Koos instituudi esimese lennu lõpetajatega sai Heikki Haraveest 1949-1951 tegutsenud Lõuna-Eesti Teatri näitleja ja dekoraator, selle sulgemise järel oli ta kümmekond aastat (1952-1960) Pärnu teatris, kus lisaks kaalukatele osatäitmistele valmisid esimesed lavastused. 1960. aastal algas Heikki Haravee pikk Vanemuise periood.
Teinud meeldejäävaid rolle Kaarel Irdi ja Epp Kaidu 1960. aastate kõrgperioodi lavastuses (Ajalooline Tõde ”Kihnu Jõnnis”, 1963, Paris ”Saalemi nõiad”, 1969), sai Heikki Haraveest läbi Moskva GITISes läbitud reiikursuste toonase Vanemuise keskseid lavastajaid. Lisaks sõnalavastustele (Ibseni ”Kummitused”, 1965; Undi ”See maailm või teine”, 1966) lubas tema loomupärane musikaalsus end teostada ka ooperi- ja operetianris (Verdi ”Rigoletto”, 1966).
Uus arengujärk tema kui näitleja loomingus paigutus 1970. aastate teise poolde, kuhu jäid etapilisteks saanud Kapral ”Tagahoovis” 1974 ning ”Põrgu-põhja uue Vanapagana” Kaval-Ants 1976. Järgnes Tornipapi ”Laudalüürikas”, 1980, Kreutzwald ”Faehlmannis”, 1982). Haravee jätkas küpse meistrina Jaan Toominga lavastustes (Ekdal ”Metspart”, 1990, Voltore ”Volpone”).
Mällusööbinud rolle jõudis ta luua Endrik Kerge, Mati Undi, Mikk Mikiveri ja Ain Mäeotsa lavastustes. Veel nädal tagasi astus ta üles lavastuses ”Salakavalus ja armastus”.
Stabiilsus, tagasihoidlikkus, vaoshoitus, sünnipärane väärikus, sisemine erudeeritus, filosoofilisus, laitmatu maitse – nii on iseloomustatud Heikki Haraveed näitleja ja inimesena. Nüüd oleme sellest ilma. Vaataja mälus elava näitleja tähendus kestab ka üle tema ajaliku eluea.
Teater Vanemuine
Teater Endla
Eesti Teatriliit
Eesti Näitlejate Liit
Ärasaatmine Vanemuise teatrist 28.jaanuaril kell 14. 00.
Pärgi palutakse mitte tuua.
