Inimesed elektrilises ilmas – ehk vähe ruumi ja palju kisa
Kaks taiest kogu külakostist üritavad jutustada mingit lugu, ülejäänud näivad tegelevat igasuguse narratiivse struktuuri metoodilise hävitamisega. Ei tea, kas nii arhailise sõnaga nagu dekonstruktsioon enam vehkida maksabki, kuid selge on, et lineaarseid kirjaridu ja nende ühemõttelist tähendust näituselt otsida ei maksa.
Kui te teate, mis on stroboskoop ja milliseks ta reaalsuse muudab, siis on teil ka ettekujutus briti nüüdisvideost. Jah, ülikiiresti vilkuv proze lõigub iga asetleidva stseeni ja liigutuse järgnevateks tardpoosideks, mida võib vaadata nagu multifilmi. Kujutage aga nüüd ette, et vilkuvatest reprodest koosnev reaalsus hakkab järsku kulgema tagurpidi, satub luupi ja hakkab end kordama nagu üleviskav grammofoniplaat.
Reaalsuse rajad on sassi aetud, takerduvad üksteisesse ja asuvad valimatult copy-paste’ima juhuslikke argifaile meie igapäevaelust. Nagu hulluks läinud Wordi programmijupp. Reaalsuse digitaalne manipuleerimine ja miksimine näib olevat külaliste ühine huvi ning ses mõttes on nad küll ühe vitsaga löödud.
Natuke igav hakkas. Küll aga pakkusid huvi klaustrofoobse ahistuse vibrad, mis kordusid pea iga kunstniku taides. Palju inimesi pressituna väiksele alale ja nügimas endale hingamisruumi. Metroos, tantsupeol, trotuaaril, koosolekul, hullaris, garaaibändis – kõikjal vähe ruumi ja palju kisa.Kõik see loob lisaks monotoonse kordumise tüütule rutiinile üpris depressiivse meeleolu.
Lõpuks hakkas mul ikka päris igav, sest tegelikult teadsin ju ennegi, et ehedat ja vahetut eluviisi asendab linnainimesel sotsiaalse käitumise käsiraamat: hunnik korduvaid klišeesid ja käitumismalle, mis teevad temast laitmatult käituva jalkafänni, peolooma ja hommikuse tööleruttaja. Ikka ja alati kooris, õlg õla kõrval, varvas varbal ning küünarnukk teise ribides.
