Viimaks on meil olemas üks üdini avameelne, eneseirooniast vohav ja küünilisusest pungil raamat sellest, mis Eestimaa inimese hingega europealinnas juhtub. Üllitis teemadel, millest Brüsselisse kadunud tavaliselt rääkida ei taha. Sest esmalt võib kogetud hingepiin olla liig valus. Teisalt aga, peamiselt palka ja soodustusi arvestades, oleks see Eestisse jäänuile ka ebaõiglaselt valus lugeda.

Raamatut tagakaanel tutvustades tõmbab viis aastat Brüsselis elanud Afanasjev europealinna ja Moskva vahele paralleeli. Paraku kaante vahel me kaugemale ei jõua. Nõukogude aega näinuna tahtnuks ma kogeda aga just enam Moskva ja Brüsseli võrdlusi. Kas või pisukest ülevaadet ajaloolistest õhkamistest Moskva suunal, alates „Kirsiaia” õekeste paleusest kuni sovetiaja eestlaste üheaegse põlguse ja lummani välja. Kuni totaalse kahestumiseni, mis praegu on Brüsselis tavaline.

Samal ajal ei seganud Afanasjevil kirjutamata jäänu mul enesel paralleelide tõmbamist. Eriti nii praeguse Brüsseli kui ka omaaegse Moskva palgaraha padade puhul. Mõtlen meepotte, kus silmini magusas ujudes ja Eestiga võrreldavat ohjeldamatut rikkust nautides kogu kriitikameel ununeb. Jah, me võime siin olla Brüsselis toimuva ja pakutava suhtes ülimalt kriitilised. Kuulutada maailma kõige nürimaks asjaks sealsed mõttetuna näivad tagumikutöö tunnid. Teha tühipilgul tõlkeid, mida mitte keegi mitte kunagi ei loe. Parastada bürokraatiat ja aeglase ugrimugri jaoks uskumatuna tunduvat aeglust. Aga kui kätte jõuab palgapäev ja eurod pangakaardilt väljapääsu oodates krabistavad, ununeb see kõik.

Vajame registreid

Just Afanasjevi kiikamine Brüsseli bürokraatide hingeelu salasoppidesse raamatu esimeses pooles on kõige olulisem, mida üllitis pakub. Totaalne võõrandumine ja ülim isiksuste kahestumine. „Minu Brüsseli” tekst on tihti vürtsitatud mõnusa künismi ja eneseirooniaga. Mis aga puutub läbikukkunud bürokraadist Afanasjevi hinnanguid oma endisele naisele ja tema keha-osadele, siis siin lähevad meie maitsed totaalselt lahku. Isegi inimest, kes mulle enam ei meeldi, ma avalikkuse ees nii räigelt ei kohtleks. Aga eks alati saab öelda: tegemist on kunstitõe ja mitte elutõega.

Nagu „Minu” sarja raamatute puhul tavaline, kipub viimane kolmandik taas pisut ära vajuma. Lõpuosas on Afanasjevil Brüsselis kaasas uus naine, aga paraku see kirg, mis vohab raamatu alguses, tema ilusas elus enam nii väga välja ei tule. Pigem muutub lõpp igati tavaliseks reisiraamatuks stiilis: käisin seal ja tegin seda.

Ent ülevaade Brüsseli öistest lõbustusasutustest on igati ülevaatlik. Ja siinkohal hüüan ma taas nagu mõnel korral varemgi: „Minu” sarja raamatud vajavad hädasti registreid. Kui peaksin homme Brüsselisse minema, tahaks, Afanasjevi üllitis pihus, astuda mõnda kõrtsi ja kohata raamatus kuulsaks kirjutatud püsikundesid. Aga kuna register puudub, siis jäävad need ekskursid tegemata ja tükk Afanasjevi tööd on tühja kulunud.

Vahur Afanasjev

„Minu Brüssel – läbikukkunud euroametniku pihtimus”

Petrone Print