Raigo Pajula

Miks on näitlejale tähtis, et temast raamat valmiks?

Minule pole see tähtis: ma ei mõelnud üldse raamatu peale. Kirjastus Kunst esitas pakkumise, mina aga olin oma mälestused kirja pannud sellepärast, et teatrimuuseum on innustanud vanu teatritegijaid seda tegema.

Pakkusin välja ka 40 inimest, kellega oleks võinud selle raamatu lõpus teha intervjuud. Need jäid kahjuks tegemata. Nende hulgas oli neidki, kes on ise head kirjutajad, näiteks Mikk Mikiver. Aga tema jäi haigeks.

Ma seadsin tingimuseks, et neid sõnavõtte ei muudeta. Nii nagu nad on, nii loen ma neid raamatust. See suur töö oleks olnud tõsine asi, kuid see jäi tegemata.

##Jaan Kross kirjutab oma viimases mälestusteraamatus üsna üksikasjaliselt suhetest kõigi oma kolme naisega. Miks on teie raamatus nii napilt juttu elust Jüri Järveti ja Kaarel Karmiga?

Minu elust võiks bestselleri kirjutada. Teisalt – ma olen lapsena kasvanud üles poiste seas ja liikunud täiskasvanuna palju meeste seltskonnas. Võib-olla on see mehelik mõtlemisviis, et kõigest ei räägita. Krossi näide aga kinnitab, et vanaduses võib kõike juhtuda.

Kahe inimese suhtest pole vaja rääkida. Milleks? See on isiklik asi. Lugeja õpetamine ei vii mitte kuhugi.

Olen näinud filmi kuulsast Edith Piafist, kus jumalikku lauljat näidati vana haige krõnksuna. Ega ta suurus ju sellest ei muutunud.

Minu teada näitlejad teatris mängivad hea meelega suuri kunstnikke, heliloojaid, kirjanikke ja ka näitlejaid. Miks mitte rääkida nende eraelust?

Suured näitlejad, kes kujunesid välja kolmekümnendatel aastatel, suhtusid asjasse nii, et proosa dramatiseering on kehvem värk kui päris näitekirjandus ja näitleja mängimine teatris pole õige. Seda peeti ebasobivaks.

Teatril peab olema oma saladus. Volli (Voldemar Panso – A.L.) ajal võis kriitik istuda saalis. Sellest võis sündida, et näitleja hakkas enne aega resultaati mängima ja prooviprotsess katkes. Omal ajal visati isegi Karin Kask proovist välja.

Teie teatritee algas aastatel, kui olid veel olemas suured tähed. Evald Hermaküla meelest oli siis teater avatum, vanemad näitlejad rääkisid noorematele, kui neil midagi ei õnnestunud. Kas oli see nii?

Nad julgesid igaühele öelda, mida mõtlesid. Ka peanäitejuhile. Seda ei öeldud isiklikku kasu taga ajades, vaid terve teatri edu silmas pidades. Võideldi oma teatri nime eest.

Kas see tähendab, et õhkkond oli avameelsem, vähem silmakirjalik kui praegu?

Mul ei ole õigust öelda, kuidas see võrreldes praegusega on, ma olen teatrist eemal. Ilmselt on igas teatris isemoodi. Seda võin ma öelda, et tol ajal noort näitlejat kasvatati. Noor näitleja kasvas ka partnerina, mängides koos suurte tähtedega, nagu Karm, Eskola, Talvi.

Kes teid enim mõjutas?

Kõik minu elu mõjutanud daamid olid isesugused. Alates Katrin Välbest. Lisl Lindauga olime palju koos ringreisil. Mind mõjutasid veel Meta Luts, Linda Tubin, Ellen Liiger, Aino Talvi. Ei oska neid eraldi välja tuua, igaühel olid omad väärtused.

Tol ajal juhtus üldse palju, et istusime saalis ja vaatasime pealt, kuidas teised näitlejad proovi teevad. Mida tänapäeval juhtub harva. Mäletan, et Ellen Liiger oli juba rahvakunstnik, kui käis vaatamas, kuidas Karm laval proovi teeb.

Räägitakse, et tol ajal tundis näitleja suuremat vastutust oma rolli eest, praegu kiputakse seda lavastaja kraesse väänama.

Ma ei kujuta ette, et lavastaja ütleb näitlejale, milline on tema loodava rolli alltekst. See on ikka näitleja kodune töö. Rääkisin sellest Elmo Nüganeniga. Ta vastas, et ta ei räägi sellest, kui näitleja ise teab… Järelikult mõned ei tea.

Ka meie kriitikud ei huvitu näitlejatööst. Ma ei tea, mida nad seal Tartus neile õpetavad. Ja paljud meie lavastajad ei oska näitlejaga tööd teha. Nende hulgas on ka kuulsate nimedega lavastajaid. Kui noorel näitlejal on raskusi, pole lavastajad osanud teda aidata.

Miks on raamatus suur lõik 1949. aastal teatris toimunud vägivaldsest murrangust?

See oli minu teatrisse tulemise aeg. Ma istusin ise paljudel koosolekutel, millest on selles raamatus toodud dokumente. Sealt saab lugeda naljakaid asju.

Kaheksakümnendate aastate lõpus uurisin ma tollases teatripoliitikas toimuvat: tahtsin iseendale sellest ajast midagi selgeks teha. Mulle oli üllatuseks see, et kogu see puhastus oli ettevalmistus partei 8. pleenumiks.

8. pleenum riivas otseselt teatreid, Sirbi ja Vasara artiklit sellest hoidsin ma kodus alles. Lauteri mahavõtmine oli omal ajal Draamateatrile suur löök.

Hiljem tõi Tammuri tulek paremad aastad. See oli väga lühike kõrgperiood. Järsku lõi saalid publikut täis. Ma ei pea õigeks tollal toimunud kolme teatri ühendamist Draamateatriks, see oli Irdi “teene”. Kuid korraga olid ühe teatri katuse all Eesti parimad täisjõus näitlejad.

Teil läks sel ajal hästi, oli suuri rolle, mida mängida.

Mul oli see õnn, et mina mängisin rohkem klassikat. Mitte seda tendentslikku tänapäeva dramaturgiat. Me ise naersime hirmsasti, kui lugesime Egon Ranneti näidendeid. Aga näitleja on juba selline, et teeb mis tahes rollist inimese.

Kas Stalini-aeg jättis teie hinge midagi kripeldama, et sellest nii palju raamatus juttu tuleb?

Sellest ajast on väga vähe kirjutatud. Vähe on kirjutatud ka nendest inimestest, kes olid sõja ajal Nõukogude tagalas. Seda peetakse nüüd millegipärast sobimatuks.

Miks te 1976. aastal teatrist ära läksite? Kas jõudis kätte ealine auk, kus näitlejal on vähe tööd?

Paljudel on selline auk, minul seda ei olnud. Proovisaalis hakkasid käima pikad jutuajamised, see hakkas vastu. Olid keerulised ajad. Kaalusin ise seda otsust väga põhjalikult.

Mikk Mikiver tuli mulle ükskord teatri trepi peal vastu ja küsis: “Kuhu lähed?” Vastasin: “Lähen teatrist ära.” Tema arvas, et tegin nalja.

Näitleja on elukutse. Siin on väga tähtis õigel ajal ära tulla. Velda Otsus küsis kord minu käest, kas ma tulin õigel ajal ära. Ta ise lahkus tippajal – kui ta oli suur legend.

Kuidas on oma elulooraamat võrreldes raamatutega, mida kirjutasite teistest?

Ma pole muidugi kirjanik. Olen oma raamatutes kogunud kokku dokumendid. See on pigem teatriteadus. Kuigi ma ei saa aru, mis kuradi teadus see on. Seda ütlust kuulsin ma muide siis, kui Tartu ülikooli inimesed arutasid Panso raamatut “Töö ja talent näitleja loomingus”.

Olen kurb Tammuri raamatu üle, sest see oli mõeldud teisiti, intervjuud pidid vahetuma dokumentidega. Esimese peatüki sain valmis, siis suri Tammur ära. Karmi raamatut pean õnnestunuks. See keskendub neljale tipprollile, palju neid tipprolle ühel näitlejal ikka on. Panso ütles, et hea, kui on kaks-kolm.

Raamatu viimane osa “Hilinenud kirjad” tuletab ülitäpsete detailide poolest meelde Panso “Portreesid minus ja minu ümber”. Kas see on taotluslik?

Volts kirjutas superhästi! Lugesin Lilli Prometi mälestusi, kus ta meenutab oma lähedasi inimesi. See innustas mind meenutama kolleege, kes puhkavad praegu Metsakalmistul.