Lavastajad Mari-Liis Lill ja Paavo Piik otsivad inimeste, mitte rahvusgruppide ühisosa. Foto: Karin Kaljuläte

Tandemi esimene koostöö „Varesele valu, harakale haigus...” räägib depressioonist. Uus võtab vaatluse alla veel valusama teema: venekeelse elanikkonna lõimumisprobleemid eestikeelsega. Lavastuses osalevad neli Linnateatri ja neli Vene Teatri näitlejat ning ka etendused toimuvad mõlemas teatris.

Eesti venelaste integreerimise küsimus tundub ammu mõttetuks muutunud olevat. Isegi sotsiaalreklaamide ülespanijad, kes on tõelised tobedate sõnumite meistrid, ei ole seda enam ammu puudutanud. Miks te selle käsile võtsite?

Piik: Et peksame surnud hobust?

Lill: Ega integreerimisteema ise ei ole mõttetu. See muutuks mõttetuks alles siis, kui suudaksime Eestis koos elada niimoodi, et kõik rahvused tunneksid end võrdväärsete osalistena. Mis aga tõesti on mõttetu ja millest reklaamitegijadki ilmselt on aru saanud, on läheneda sellele plakatite kaudu. Teiseks on üsna mõttetu läheneda lõimumisprotsessidele teoreetiliselt. Inimesed ei hakka tänu plakatitele ja suurtele sõnadele üksteisest paremini aru saama. Teeme seda ainult siis, kui võtame ise ette reaalseid samme. Näiteks õpin vene keelt ja räägin venelastega, et neist paremini aru saada. Ja vastupidi. See ongi see, mida tegime.

« Avalehele 16 Kommentaari
Loe veel: