Intellektuaalne Õllesummer

Massikultuuri demoniseerimine ei ole intellektuaalselt ambitsioonikas väljakutse, leiab eelmisel nädalal Õllesummeril käinud Mihkel Raud.

Tõsi, mulle maksti ürituse külastamise eest ning väga võimalik, et vastasel korral poleks ma siinse viimaste aastate edukaima massiürituse kindlalt valvatud väravatest sisse marssinud.

Inimliku vastupidavuse absoluutset lage riivav kuumus, harvanähtavalt tihe publikukontsentratsioon ning miljard gallonit õlut sajal tuhandel ruutmeetril ei moodusta ilmtingimata minu isiklike eelistuste esikolmikut. Ent sõin ja jõin seal minagi ning kogu kogemus kujunes vastu ootusi omamoodi intellektuaalseks, kuigi sõna “intellektuaalne” mahub Õllesummeri ehk täpsemalt tema üldlevinud tavakäsituse konteksti teadagi vaevaliselt.

Pigem tõmbab kultuurihuvide ja keskmisest kõrgema eneseteadvusega inimene Tallinna laululaval viis päeva kestva jaskari koondnime kuuldes otsaesise kirtsu. Seda enam, et viimasel ajal üritavad Õllesummeri korraldajad tõrjuda oma lüpsilehma suunas tiheda rahehoona lendavaid kriitikanooli sõnaga “kultuur”. Ja sellel riigi põhiseaduseski pjedestaalile vinnatud tähekombinatsioonil on loomulikult sakraalne tähendus, mida enam-vähem kõik ühiskonnakihid püüavad üksteise võidu monopoliseerida – alates õpilastelt veritsevi sõrmi viiulietüüdide saagimist nõudvatest ringijuhtidest Dekoltee-nimelise ööklubi teatriks ülendanud riigikohtunikuni välja.

Mentaalne eliit

Keegi väitis kunagi, et intellektuaal pole tingimata inimene, kes mõtleb, vaid inimene, kes mõtteid tekitab. Vähemalt teoreetiliselt võiks siis pidada intellektuaaliks ka näiteks Jüri Mõisa, kui kaks akadeemikut juhtuksid kohvitassi taga tema üle mõtteid vahetama. Sama teooriat üritustele ja institutsioonidele laiendades pole Õllesummerini kuigi keeruline jõuda, sest kui “madala massikultuuri” diskursiivsele lammutamisele sobivat raami otsida, on tuntud maltoosafestival suhteliselt turvaline valik. Kummatigi peitub siin isevärki paradoks.

Kuigi kultuur ja intellektuaalsus on kaks täiesti iseseisva tähendusega mõistet, kiputakse nende vahele võrdusmärki vedama: kultuur on a priori intellektuaalne nähtus. Kultuuri pisut lihtsustatult antikultuuri kaudu defineerides muutub kultuuriks kõik, mis algab siis, kui Õllesummer lõpeb.

Taoline demoniseerimine on intellektuaalselt aga kaunikesti ambitsioonitu väljakutse. Umbes nagu tüütu lalin Arnold Rüütli võimetusest eestikeelseid lauseid moodustada või pidev hädaldamine, miks kommertstelevisioon näitab halbu saateid.

Mis juhtuks, kui ühiskondlikus debatis solidaarsust jutlustav mentaalne eliit andestaks Õllesummerile eksinud töölisnoorele tema kultuurilised valikud, Juku-Kalle Raid läheneks presidendi spontaansetele avaldustele psühhedeelse mudeli kaudu ja Priit Pullerits vahetaks telekanalit? Äkki muutuks arutelu, mida kultuur ühe oma võimaliku definitsiooni põhjal ideaalis võiks provotseerida, mõnevõrra intellektuaalsemaks? Või vähemalt natukenegi ambitsioonikamaks?