INTERVJUU | Peeter Perens: laulupidu on midagi, mida me loome iga päev
Aasta viimastel päevadel jääb juubelilaulupeoni "Minu arm" vähem kui 200 päeva. Perens räägib sel puhul, kuidas on läinud ettevalmistused ja mida peolt järgmisel suvel oodata on.
Muusikute jaoks on detsember kõige kiirem aeg aastast, kuidas on koorijuhtidega?
Minu töö on hetkel seotud kahe kooriga: Tehnikaülikooli Akadeemiline Meeskoor ja Eesti Panga kammerkoor. Tehnikaülikooli meestega osalesime mõni aeg tagasi Eesti Meestelaulu Seltsi konkursil ning äsja lõpetasime ühised kontserdid Tehnikaülikooli naiskoori, kammerkoori ja Pärnu Linnaorkestriga. Esitasime ühiselt Tõnu Kõrvitsa teose „Kreegi vihik“. Klassikalisi jõulukontserte meil seetõttu sel aastal Tehnikaülikooli Akadeemilise Meeskooriga ei olnud.
Eesti Panga kammerkooriga valmistume sarnaselt paljude teiste Eesti kooridega aktiivselt laulupeoks ning ühtlasi tähistame saabuvaid jõule. Esineme Eesti Panga traditsioonilisel jõuluüritusel, kus tänavu kõlavad “Püha öö” asemel hoopis laulud laulupeorepertuaarist. Seega tänu lähenevale laulupeole tulevad jõulud veidi teistmoodi.
Mis toimub aasta viimastel päevadel laulupeo ettevalmistuses?
Laulupeoprotsessis on väga palju selliseid toimetusi, kus mina kunstilise juhina tean, et midagi on toimumas, aga suurema osa organisatoorsest tööst teeb ära meeskond. Aasta lõpus püüame lõpetada pooleliolevad tööd ja eelkõige valmistume jaanuarist algavateks eelproovideks. Praegu saan öelda, et oleme oma töödega selles osas graafikus.
Kas jõulud on sinu jaoks viimane hetk enne laulupeo juubeliaastat, mil saad veel aja maha võtta?
Võimalus aeg maha võtta kindlasti oleks, aga mida lähemale pidu tuleb, seda raskem on seda teha. Kui veel pool aastat tagasi keegi minult küsis, kuidas ma magan, siis sain vastata, et üsna rahulikult. Nüüd ikka magan ka, aga üks või teine mõte kipub juba vahel ebasündsal kellaajal ründama. Selles mõttes pole ma ilmselt nii külma kõhuga, et see juhtme väljatõmbamine õnnestub.
12. detsembril möödus Gustav Ernesaksa sünnist 110 aastat. Milline on sinu suhe laulutaadiga?
Mäletan Gustav Ernesaksa isiklikult üsna häguselt. Olin siis päris väike poiss, kui tema veel laulupeol dirigeeris. Nüüd aastaid hiljem teda teleekraanilt nähes tuleb see kuju muidugi hästi meelde – tema impulsiivne, enesekindel ja energiline hoiak. Samas Ernesaksa kui koorijuhiga mul muud isiklikku kontakti olnud ei olegi. Küll olen seda meelt, et kõikidel Eesti koorijuhtidel on väga isiklik kontakt tema heliloominguga. Tema koori- ja ka soololauludes peegeldub tohutu meloodiaand ning leidlikkus rütmikujundite loomisel. Ka kooritehniliselt on nad väga osavalt kirjutatud iga häälerühm tunneb ennast nii nagu just temal oleks kogu aeg soolopartii. Ernesaksa laulud meeldivad nii noortele kui vanadele.
Kooriliikumise eestvedajad valutavad südant koorikultuuri ja laulupidude püsimajäämise pärast. Miks see nii on?
Südant valutame seetõttu, et haritud noori koorijuhte on väga vähe peale kasvamas. Siin ei ole ka midagi imestada, sest rõhuva enamuse koorijuhtide töötasu on väga tagasihoidlik. Samas töö nõuab vastavat kvalifikatsiooni ja isikuomadusi. Ega koorijuhi elukutse kuhugi ei kao, sest kusagil ei ole märke inimeste koorilauluharrastuse vähenemisest. Ilmselt on aga muutumas tee, kuidas koorijuhiks saadakse. Klassikaline tee koorijuhiks on siiani kulgenud läbi Otsa-kooli, Elleri-kooli või Muusikakeskkooli kooridirigeerimise eriala välja Muusikaakadeemia samale erialale. Muusikalise hariduse ja harituse kõrval on kõrgelt väärtustatud manuaaltehnilisi oskusi, samuti koorijuhi vokaalset haridust. Eestis on aastate kaupa välja õpetatud palju väga heade oskustega koorijuhte, kes kahjuks ei ole leidnud peale kooli lõpetamist sageli piisavat erialalist rakendust ja töötasu, mistõttu on viimasel ajal sellel erialal õppijate arv drastiliselt vähenenud. Arvan, et tulevikus töötab Eestis koorijuhina muusikaliselt haritud pianist, viiuldaja või muusikapedagoog, kelle manuaaltehnilised oskused ei pruugi olla nii head kui tänastel koorijuhtidel, aga kelle muusikaline profiil on laiem ja kellel on ennast lihtsam paljudest erinevatest muusikaala töödest ära elatada. Spetsiaalselt koorijuhiks õppinud inimestel on mingi eriomane missioon just seda tööd teha ja just sel alal häid tulemusi saavutada. Eestis väga pikka aega õitsenud koorikultuur on midagi, mis on meie rahvale ja riigile väga vajalik. Laulupeod on üks nähtus, mis on aidanud eestlastel alguses rahvuseks kujuneda ja hiljem ka oma riigini jõuda. Omas keeles oluliste tekstide laulmine hoiab just meile omast ja vajalikku vaimsust ja ühistunnet. Ma väga kardan, et kui koorijuhtimist erialana õppinud inimesed peaksid kaduma, kaotame me terve Eesti jaoks väga vajaliku “inimliigi”.
Meie koorimuusika üks põhilisi valupunkte näibki olevat elukutse madal tasustamine?
Jah, nii see on. Suurem osa Eesti koorijuhtidest, kelle koorid tulevad ka laulupeole ja tänu kellele meil hetkel laulupidu olemas on, on tõesti tasustatud väga tagasihoidlikult. Väga tänuväärne on töö, mida teeb Eesti Koorijuhtide Liit eesotsas Heli Jürgensoniga ühiskonnas koorijuhi ameti teadvustamisega. Professionaalseks muusikuks ei ole võimalik saada üleöö, selleks õpitakse ja harjutatakse pikki aastaid. See on valik kogu eluks.
Kas tasustamisega seotud murele on silmapiiril ka reaalseid lahendusi?
Eesti Koorijuhtide Liit on töötanud väga pikalt lahenduse kallal, mille kohaselt tugineks koorijuhi palk kolmele rahastusallikale: koorilauljad ise, kohalik omavalitsus ja riik. Nende kolme koostöös peaks suutma garanteerida koorijuhile väärika tasu. Tundub, et lahendust veel käes ei ole, aga töö selle kallal käib.
Kuidas müüksid dirigendiametit noorele, kes seda elukutset kaalub? Mis on selle ameti võlud ja valud?
Sellele küsimusele vastata püüdes maadlevad minus vastandlikud tunded. Koorijuhina töötades tunnen ma pidevalt suurt rõõmu oma lauljatega ühisest muusikategemisest nii proovis kui kontserdil, mind köidab ka see sotsiaalsus, mis kaasneb koorijuhi ametiga. Pärast õnnestunud proovi või kontserti oled kui uuesti sündinud. Selles protsessis võib tunda ennast pidevalt väga õnnelikuna. Teisest küljest tundub aga täiesti vastutustundetu seda elukutset noortele soovitada, teades kui keeruline on ennast tänapäeva Eestis selle elukutsega ära elatada.
Milline on sinu esimene laulupeo mälestus?
See oli 1975. aasta laulupidu, olin siis just nelja aastaseks saamas. Seisime emaga tänasel Kaarli puiesteel, tollase konservatooriumi hoone lähedal ja ootasime rongkäigu vaatajate-kuulajate hulgas seda hetke, kui isa oma kooriga meist mööda marsiks. Kui isa meieni jõudis, siis jooksin tema juurde ja marssisin suure osa teekonnast kuni lauluväljakuni tema kooriga kaasa. Seda küll valdavalt isa kukil, aga tunne oli sellegipoolest võimas. See on minu esimene mälupilt seoses laulupeoga.
Palju selgemini peaks meeles olema debüüt dirigendina, mida sa sellest mäletad?
See oli 2007. aastal, kui Aarne Saluveer kutsus mind noorte laulupeole oma meeskonda. Sain nüüd tagantjärele mõeldes kohe esimese korraga päris vastutusrikka ülesande, olin tol peol segakooride liigijuht.
Kas dirigendidebüüt laulupeol on midagi, mis väärib eraldi esiletõstmist ja meenutamist?
Kindlasti väärib. Eesti inimeste jaoks on laulupeo dirigendipult vist üks müstiline koht, kuhu vaid mingid asjassepühendunud pääsevad. Kõrvaltvaatajale võib ekslikult tunduda, et puldis olev dirigent töötab eelkõige füüsiliselt ja on samas üliemotsionaalne. Tegelikult toimub see töö, mida seal puldis tehakse, eelkõige sinu peas. Loomulikult pead käeliselt olema täpne ja emotsionaalselt õiges meeleolus, aga eelkõige pead sa oskama väga hästi kuulata, mis laval toimub. Kas lauljad tulevad kaasa sinu plaaniga ja kui nad seda ei tee, siis kas viga on nendes või sinus. Ja kuidas vajaduse korral sellises olukorras võimalikult kiiresti oma plaani muuta. Selles mõttes on dirigenditöö ajus simultaanselt toimuv rööprähklemine.
Võimalus on dirigendipuldis ka läbi põleda. Nagu sportlastel, kes valmistuvad aastaid vaid ühe olümpiastardi nimel ja siis väristavad õigel momendil jalga?
Laulupidu on selles suhtes veel hullem, et kui sportlane võib veel tulemuste poolest nelja aasta pärast saada uue võimaluse, siis dirigent ei pruugi järgmisele laulupeole enam juhatama pääseda. See on üks oluline asi, mida iga dirigent peab meeles pidama, et keegi meist pole sinna laulupeopulti laulatatud. See on sinu hetk ja sa pead selle hetke targalt ära kasutama. Läbipõlemisvõimalus on absoluutselt olemas, aga palju rohkem on tegelikult neid, kes oma tööd jätkuvalt väga hästi teevad.
Kui suur tunnustus on olla 150. aastase ajalooga traditsiooni ja juubelipeo kunstiline juht? Tuli see otsus sulle lihtsalt?
Kõik algas avatud ideekavandite konkursist. Kui sa oled Eesti koorijuht, kellel on võimalus juhatada häid koore, sa oled vastavas eas, omad juba laulupeol juhatamise kogemust, siis tundsin selle pealt sisemist kohustust konkursil osaleda. Kes siis veel, kui mitte mina ja just praegu ei peaks sellel konkursil osalema? Meie, koorijuhtide asi on hoida neid väärtusi, mida meie eelkäijad on meieni toonud. Oleks häbiväärne, kui laulupeo ideekavandite konkursile ei laekuks vääriline arv töid. Meie järeltulev põlv pärib ükskord meie käest aru, kui meie omas ajas ei hoia seda traditsiooni, mis on meie rahvast ehk kõige rohkem ühendav rituaal. Ja hoidmisest üksi on vähe, me peame andma selle arengusse ka oma panuse. Nii saidki mõtted sellest paberile pandud, kuidas võiks laulupidu minu ja kolleeg Siim Selise nägemuses välja näha. Meie rõõmuks osutus see töö ka valituks.
Oled sa täna rahul selle otsusega idee konkursile esitada?
Kindlasti olen. Selle töö tegemine on suur privileeg. Mõeldes sellele kui oluline on laulupidu meie rahva jaoks ja teades, et sina oled saanud seda mingis rollis kujundada, siis on see suur rõõm. Samas ei tähtsustaks ma ka kunstilise juhi rolli üle, meil on meeskond, kes teeb suure põlemisega oma tööd. See on selles suhtes ikkagi suur ühistöö.
Mis on kunstilise juhi põhiline roll ja ülesanne?
Kunstilise juhi põhiülesanne on inimesi käivitada ja anda kätte suunad. Teiseks tuleb olla protsessis kogu aeg kohal, sageli ei ole vaja isegi sekkuda, pigem hoida rahulikku töömeeleolu ja teha mõistlikke otsuseid. Kolmas oluline hetk saabub laulupeol, kus kunstiline juht kehastabki teatud määral seda laulupidu.
Kui hästi end nendes ülesannetes tunned?
Iseendale hinnangu andmine on üks väga tänamatu töö. Ma teen seda kõike suure rõõmuga, sest see muudab iga päev minu elu palju rikkamaks. Niisamuti on mul võimalus suhelda inimestega, kellega ma ei oleks muidu kunagi kokku puutunud. Kõik see toodab palju uut energiat.
Kuivõrd vaatad seda, mida on teinud eelmiste pidude kunstilised juhid, võrdled sa end nendega?
Paavo Järvi ütles kunagi ühes intervjuus, et ära võrdle end kunagi kellegi teisega. Alati on kusagil keegi, kes on sinust parem. Ennast tasub võrrelda mingi aja taguse iseendaga. Mulle tundub, et see on üks väga õige mõttetera ja sellest tasub lähtuda. Nii nagu keegi meist pole, ega peagi olema Gustav Ernesaks, on meil kõigil siiski omas ajas mingi ülesanne. Peame vaid üritama mõista, mis see ülesanne on ja kuidas seda saavutada. Kui me seda mõistame ja suudame selle teoks teha, siis oleme oma osa teinud.
Millise eesmärgi oled endale seadnud seoses 2019. aasta laulupeoga?
Juba enne mind on öeldud, et laulupidu on protsess. Mulle see sõna väga ei meeldi, aga parema puudumisel tuleb sellest lähtuda. Ka kulgemine pole päris õige sõna. Laulupidu on midagi, mida me loome iga päev, mille sees me oleme, mis annab meie elule eesmärgi ja mõtte. Kui me suudame olla selles protsessis sellised, et see pakub inimestele jätkuvalt rõõmu ja jääb endiselt eesmärgiks, mille poole tasub liikuda ning inimesed leiavad, et see on hästi hoitud, siis ma arvan, et oleme oma eesmärgi saavutanud.
Millisena sa tahaksid et näiteks 50 aasta pärast just eesolevat pidu mäletatakse? Millega see ajalukku võiks minna?
Mul on küll kujunenud vaimusilmas üsna selge pilt, milline see laulupidu minu arvates olema saab, aga tegelikult ma ei tea, kas see pilt vastab lõpuks ka tegelikkusele. Laulupeo esimese päeva alateema on “Õpetajale”, mistõttu mul oleks väga hea meel, kui see suudaks eestlaste meeltesse jääda peona, mis oli kui omanäoline eestlaste tänuavaldus oma õpetajatele läbi aegade.
Sa mainisid pilti, mis sul on peost tekkinud. Milline see on?
Peo üldraamistik on ju tegelikult väga traditsiooniline ning mul on selle üle hea meel. Alustuseks kõlab ikka Mihkel Lüdigi „Koit“ ja lõpetuseks Gustav Ernesaksa „Mu isamaa on minu arm“.
2019. aasta laulupeo esimese päeva kava on tegelikult klassikalise muusika kontsert, millest enamus, aga mitte kõik, on kooriteosed. Sealhulgas on päris julgeid valikuid, mille nimel on vaja vaeva näha ja pingutada. Usun, et sellest kujuneb tõeline eesti muusika tulevärk. Ma väga loodan selle õnnestumise peale, loodan ka selle peale, et õpetaja teema kandub läbi nende teoste igaüheni. Ma loodan, et esimese päeva lõpus õnnestub ühislaulmine ja loodan, et ka tulevased laulupeod saavad sellele tegevusele sealt innustust.
Mis puudutab eesootava laulupeo teist päeva, siis arvan et seda hakkavad kujundama väga paljud uudisteosed, mis kavas on. Seal on samuti palju julgeid valikuid, mille üle ma usun, on paljudel koorijuhtidel ja lauljatel hea meel. Üle hulga aja kõlab näiteks Eino Tambergi ja Juhan Liivi „Isamaale“. Laulupeo lõpuühendkooris on üks uudisteos, mille saabumist ma väga ootan.
On sul järgmisele aastale mõeldes mõni soov või mõte, mis sa tahaks, et täituks?
Kuivõrd uus aasta algab eelproovidega, siis ma ootan rõõmsa ärevusega kohtumisi koorilauljatega. Usun, et see saab olema töörohke poolaasta, aga teisalt nagu juba kirjeldasin, siis on kooriproov rõõmus hetk, mis laeb sind uue energiaga.
Mida soovida aasta lõpetuseks neile koorijuhtidele ja koorilauljatele, kes alates jaanuarist alustavad eelproovide maratoniga?
Tahaks soovida, et igaühel meist, kes me seda laulupidu ühiselt loome, oleks peole kaasa võtta oma panus – oma ära õpitud laulud, oma valmisolek ühiseks pingutuseks – siis saab sellest tõeline ühine jõud ja seejärel tõeline ühine rõõm. Soovin, et meie ühiselt loodud laulupidu toidaks rikkalikult eesti rahva vaimu kuni järgmise laulupeoni.
