INTERVJUU | Psühhoterapeut šokeerivast fotonäitusest Tallinnas: sellised võtted töötavad alati

Psühhoterapeut Marju Jõulu sõnul võimaldavad surnukehi, raskselt haigeid inimesi ja muid kannatusi kujutavad teosed vaatajatel ligi pääseda omaenda sügavamatele hirmudele, kunstnikke aga emotsionaalseid puudujääke kompenseerida.

Tallinnas on Fotografiska keskuses avatud maailmakuulsa sõja- ja katastroofifotograafi James Nachtwey suur näitus „Memoria”. Sarnast temaatikat käsitleb ka pühapäeva õhtuni toimuva filmifestivali DocPoint kavva kuuluv Süüria linna Alepposse sõja keskele jäänuud inimeste elu kujutav „Pühendus Samale”.

Väga tihti öeldakse, et selliste tööde puhul, nagu näeb James Nachtwey näitusel ja filmis „Pühendus Samale”, on eesmärgiks panna meid tajuma kannatusi, mida kauge olevad inimesed peavad läbi tegema. Aga kas see töötab alati? Kas see vahel ei tõuka oma jubeduses hoopis eemale?

Ma arvan, et see töötab igal juhul. Kõik need tunded, mida fotodel ja filmis olevad inimesed tunnevad, on meis tegelikult kõigis olemas.

Kas ta võib kedagi eemale tõugata? Loomulikult. Ta võib elavdada meie kõigi hirme ja fantaasiaid. See sõltub sellest, milline on meie maailmataju, kui turvalisena me üldse iseenast seesmiselt tunneme, millised on olnud meie enda varased suhted teiste inimestega, turvatunne laiemas tähenduses. Seetõttu osa inimesi sellele näitusele või filmi vaatama ei lähe.