Ajal kui meediakatel eesotsas kultuuriministriga kihiseb ajakirjanduse usaldusväärsuse eest võitlemise teema kallal nagu idealistlik parv Jeanne d’Arc’e , teeb “Reporter” rahumeeli kollasemast kollaseid, ent samas menukaid uudised. TV3 uudiste-programm on unustatud, uus kindlus AK näol ootab vallutamist.

“Reporter”, millesse hooaja algul kellelgi suurt usku polnud ja mida suht väheste vahenditega toodetakse, on osutunud mingil seletamatul põhjusel üllatavalt elujõuliseks. Vigla on ära tabanud midagi olemuslikku. Tundub, et ta tunneb teed rahva südamesse samahästi kui Meie Mees. Näib, et paremini kui tema eelkäija Kanal 2-s – Toomas Lepp, kes Viglale teed pidi andma.

“Reporter” võtabki kätte ja läheb Edgar Savisaare juurde Hundisilmale jaanitulele ja teele jäänud maja mahapõletuspeole uurima, kas grillil on lamba- või sealiha. Kurat ja raisk öeldakse vahel ka. Ja küsitakse Savisaarelt, kas teda sääsed söövad ja kas Rosinat ikka koolis narritakse selle pärast, et ta isa on Edgar Savisaar.

Või minnakse Arnold Rüütli juurde jaaniõhtul koju grillima. Wow! See on tase, millest Kroonika ja Just võivad suu puhtaks pühkida. Ilmselt oli ammu aeg, et televisioon ausalt üles tunnistaks, et tele on massimeelelahutus. Ajakirjanduspraktikutel on õigus, kui nad ütlevad, et koos 1985. aastal lõpetanud Kersna ja Viglaga saabus ajakirjandusse põlvkond, kelle jaoks polnud enam midagi püha. Aasta hiljem lõpetasid Mart Juur, Peep Pedmanson, Kalle Müller ja Madis Jürgen. Ja kümmekonna aasta pärast Andrus Kivirähk.

Lendab vaikselt ja madalalt

Inimhuvi uudisteprogrammi “Suvereporter” produtsent Ivar Vigla (44) ise intervjuust keeldub. Mida oli ka arvata. Ei mäletagi, millal ta viimati end intervjueerida lasi. Ja seda, millega ta enne “Wremjat” tegeles, ei teata ka. Nagu oleks mees kodus lihtsalt lakke sülitanud, et siis uue ja võimsa kaarega tõusta.

“Ma olen nii igav inimene, ma pole intervjuusid andnud ja ma ei leia, et ma nüüd peaks erandi tegema. Alati küsitakse ka neidsamu asju,” ütleb Vigla telefonis natuke tüdinud häälega. Küsija ei saa sealjuures lahti mõttest, et kas tal on ikka traditsioonilised kivipesuteksad veel jalas või mitte.

“Ega sa siis sellepärast vihaseks ei saanud?” küsib ta järgmisel hetkel südantmurdva siirusega. No katsu siis sellise peale vihastada.

Ööd ja päevad “Wigla show”

Postimehe meediarubriigis püstolreporteriks tituleeritud Savisaare jaanikuloo autor Antti Oolo sattus “Reporterisse” tööle just tänu Vigla heale ärarääkimisoskusele. “Olin Londonist tulnud ja avastanud seal kaameraga töötamise rõõmu. Eestisse tulles muretsesin tehnika, tegin oma firma ja asusin turgu uurima, et kus neid asju näidata. Vana rääkis oma tohutu veenmisjõuga mind siia tööle, ehkki ma olin öelnud, et uudiseid küll enam teha ei taha,” ütleb “Reporteri” päevatoimetaja Oolo.

Ta nimetab Viglat Vanaks, mis ilmselgelt on Vigla parasiitsõna. Isegi Urve Tiidusele oli Vigla öelnud, et kuule, vana, teeme selle asja nüüd ära. Tema jaoks on kõik inimesed kõnetatavad ühe nimetusega – vana.

“Siin uudistes on nagu ööd ja päevad “Vigla show”,” ütleb Oolo. “Keegi just nentis, et pärast Viglat on kõik hakanud rääkima ja käituma nagu Vigla – kiiresti, energilise, pöörase tempoga. Ma ei tea, kust ta selle energia võtab, aga ta puistab ideid nagu varrukast ja ta on väsimatu,” imestab Oolo.

Vigla on kunagi noortele reporteritele öelnud, et televisioon ei ole elukutse, see on elustiil, millega peaks tegelema ööpäevaringselt. Tema ise selle tõe järgi elabki. Ta võib oma reporteritele helistada varahommikul ja öelda, et kuidas sa magad alles, mina olen juba ujumas käinud ja mul on selline idee. Ta võib kontoris olla müstilistel aegadel – varahommikul, südaööl, vahel suurema osa ööpäevast.

Valdavalt on Vigla heatahtlik, rõõmus ja läbinisti optimistlik. “Ta võib inimesele öelda, et kuule – sul on kanapasa värvi ülikond seljas, ja mõlemal on sealjuures suu kõrvuni,” räägib Oolo.

Näiteks kaks Vigla käibefraasiks muutunud lauset: “Mina ei vaju kunagi läbi” (kehtib läbikukkumise kohta, kuid võib esineda ka jaatavas vormis) või “Ärme läbi vaju” või “Ära küta nisu”.

Palgalisi reportereid “Reporteril” eriti palju ei ole, kuid samas käib neid sealt kätt proovimas kümneid. Head reporterit on raske leida. Mõned tulevad, proovivad ja kaovad. Teised jäävad.

Länik ja Veski, Vigla ja Kersna

Ülikoolis sattus Vigla ühele kursusele Vahur Kersnaga. Kersna õppis lisaerialana televisiooni, Vigla raadiot. Kui teised pidutsesid, läks Kersna jooksma. Ehkki erinevad, on neid pidevalt võrreldud. Ainult üks on neis sarnane – mõlemad toonitavad, et on lihtsad maapoisid. Üks Antslast, teine Muhumaalt. Ja 80-ndate lõpu poppi noorte-programmi juhtisid nad kordamööda ja väga erinevalt.

Vigla ja Kersna on just nagu pidevalt võrreldud primadonnad – Margarita Voites ja Anu Kaal või Marju Länik ja Anne Veski. Ometi tundub, et peiari tüüpi Vigla saavutab asju kergemini ja loomulikumalt kui Kersna.

“Nad olid mõlemad ürgselt andekad. Vigla polnud selline taibu, pigem oli tema anne vahetu suhtlemine ja selline omakandi tarkus. Ja süda on tal õiges kohas,” leiab kursusekaaslane Anneli Ammas. “Aga meie kursusest räägiti vähem, sest enne meid oli just Hans H. Luige ja Rein Siku eriti tugev kursus.” Tavaliselt ilmus Vigla välja eksamieelsel õhtul, laenas mõnelt tüdrukult konspekti ja tegi järgmisel päeval eksami ära. Kusjuures konspekti sai ta alati. Ikkagi Tartu mõistes popiidol ja bändimees.

Ülikooli ajal hakati kursusel tegema bändi, sest Vigla mängis kitarri ja laulis hästi. Ausalt öeldes oli ta ka ainus, kes muusikat tegi. Korduvalt pidi bänd esinema ja kursusevend Indrek Lindsalu oli isegi seks puhuks juba tibukollasesse suusakostüümi riietunud, aga kursusekaaslaste mäletamist mööda läks esine-miseks vaid paar korda.

Kolhoosis sattusid Ļurnakad kokku EPA kursusega, kellega Vigla tõesti Vahe-nimelise bändi (1981–1985) valmis tegi. Mõnikord tuleb nende lugusid praegugi veel raadiost. “Eesti, Eesti”, “Helsingin Sanomat”, “July Jane”, “Lehmad libedal jääl”, “Langen tagasi leekidesse” on vaid osa hitte. EPA klubijuhataja käis nende üleastumiste pärast KGB-s ülekuulamistel. Päris paks toimik olla selle bändi kohta kokku köidetud.

“Lehmad libedal jääl”

“Me mängisime põhiliselt EPA klubis,” ütleb Vahe liige Leo Pontus. “Vigla oli selline liidritüüpi, kes inimesed endaga kaasa vedas. Esinemistel ja tuuridel oli tema see põhulõug, kes publikuga suhtles.” Pontus ei arva, et Vigla lõpuni suur rahvamees oleks. “Ta suhtleb palju ja kõigiga, aga omaks võtab vähesed, kellega ta olulistest asjadest räägib,” ütleb Pontus. Nüüdki on proovinud Pontus Viglaga ühendust võtta, aga ebaõnnestunult. “Ta on elus teised valikud teinud, otsustanud end tööle ja võib-olla veel millelegi pühendada,” arvab Pontus. Enamik Vigla vanu tuttavaid ja sõpru tunnistab, et neil pole õrna aimugi, mis elu mees praegu elab. Lihtsalt pole õnnestunud temaga aastaid suhelda.

Koos Vahega veedetud EÜE-suvedel, mil Vigla ehitas Pärnus Tervise sanatooriumi ja Saugas kartulihoidlat, tutvus ta paljude särasilmsete Tartu piigade meelehärmiks kõva sporditüdruku Sirjega, kellega peagi abiellus.

Kires eetrisse uudsel moel

“Tere hommikust, põllumehed” oli Eesti Raadio laupäevahommikune programm, kust Vigla pärast ülikooli oma raadiotööd alustas. “Minu arvates tegi ta seda suhteliselt väljapeetud programmi väga uudsel moel, laulis ja kires eetris, see saade hakkas teatavasti kukelauluga,” meenutab kursusekaaslane Anneli Ammas. “Põllumajandus oli siis ikka väga tõsine asi.”

Esimestel väljasõitudel oli Vigla pannud selga õudse punakaspruuni ülikonna, millise terve kursuse meessugu oli 1. septembri aktuseks endale ostnud. Viksis kingad ära ja läks põllule meestega rääkima. “Eks nad alguses vaatasid teda vist altkulmu nagu valget varest, kui ta ülikonna ja kingadega põlluveeres keksis, ega rääkinud suurt midagi,” arvab kursusekaaslane ja teletöötaja Ulvi Pihel. “Aga ta õppis muidugi väga kiiresti. Ta on väga avatud suhtleja.”

1987. aastal kutsuti Vigla ETV-s-se “Noortestuudio pärastlõuna” saatejuhiks. Kersna oli selleks ajaks juba aasta telemajas töötanud. Raadios noomis põllumajandussaadete toimetaja Kaljo Jaagora, et ära mine, poiss, sinna telesse tola tegema. Vaat raadiotöö ja põllumajandus on tõsised asjad.

Noortestuudio pärastlõuna

“See oli üks esimesi läänelikke otsesaateid, mis muutus tohutult populaarseks, Alo Mattiisen näiteks alustas seal muusikavideotega,” ütleb Vigla ja Kersna saate toimetaja Ulvi Pihel. Kui saatemeeskonna kolm naisliiget korraga dekreeti läksid, jäi ka saatetegemine katki. Ja eks iga programm väsib.

“Ma polnud seda enne näinud, et lapsed jookseksid kellelegi tänaval tormi. Siis piisas sellest, et ekraanil pisutki vabamalt ja tavalisest erinevalt käituda, muutuste aeg oli,” meenutab Pihel.

Tänane telereĻissöör Elo Selirand tegi 14-aastasena Viglaga raadio noortesaatesse otseintervjuu. “Olin 14 ja tegin esimest portreesaadet. Kõik rääkisid, et Vigla on ülbe, aga väga kuulus. Ma värisesin juba siis täiega, kui temaga rääkima läksin,” meenutab Selirand. “Aga ta oli õudselt kena ja patsutas ja rahustas ja lubas kõik ära rääkida, mida tegigi. Lõpuks vajutas ta meid ise eetrisse kah, sest mul käpad nii värisesid, et ma ei suutnud nuppe vajutada. Vigla sai aru, et 14-aastane sureb jalapealt hirmust popiidoli ees. Ta andis mulle terveks eluks usku, et tõelised staarid on toredad inimesed ja ainult ahvid ja kiibitsejad on ülbed.”

“Viglal oli teletöö algus ikka päris raske,” meenutab Noorte-stuudio pärastlõuna reĻissöör Jüri Pihel. “Ta oli raadioga harjunud, vaatas pigem küsimusi kui inimesele otsa. Ja esimese tunnise otsesaate lõpus ütles ta väsinult ja kurvalt kaamerasse, et kui teie veel millestki aru saate, siis mina küll mitte. Aga ta õppis muidugi kiiresti.”

Otsetee eestlase südamesse

Vigla pani eestlased uusaastööl akendest tuhandete kaupa leelo-leelo hüüdma. Torkas esimestes “Wigla show’des” toonase IME-projekti mehed poodi müüjaks või taksorooli. Täna-päeval tundub see tavaline, aga tollases reglementeeritud meediamaailmas oli see kõva sõna. Pani inimesed oma vaevaga kogutud FIM-e võileivahinna eest vahetama ja põhjustas rahvusvahelise skandaali.

Last but not least – just Vigla lennutas orbiidile rullnokad. Trendidebiilikud said nii popiks, et neid jätkus mitme suve tuuridele. Rääkimata Haista Gängist, Zorrost ja muudest meestest.

“Üks vene filosoof on öelnud, et selleks, et massidega manipuleerida, pead sa ka ise pisut sellesse ideesse uskuma,” ütleb Jüri Pihel. “Ma küll ei tea, kas Vigla võiks teistes oludes olla karjak või taksojuht, aga ta tajub väljaspool Tallinna elavate inimeste mõttemaailma suurepäraselt. Ta suudab ära tabada “eksimatult halva maitse” ja võtta sellega pööraseid asju ette. Aga alati jääb nagu üks samm puudu, et saavutataks täielikult uus kvaliteet.”

Viglal pidi olema kaks imekaunist kaelakandjat tütart. “Kui need saaks telesse meelitada – selline välimus ja isa geenid…” ohkavad teletöötajad. Samas ei usuta, et Vigla isegi suudab veel kaua ekraanilt eemal püsida.