Ivo Lill on leekivorani sisse sooja pugenud
Teda on nimetatud külmaks kunstnikuks, ja õigusega – ta tööd on ikka olnud tüüned ja vaoshoitud kuni selle näituseni. Nüüd näeme klaasi sakilist ja hambulist iseloomu, geomeetrilisse harmooniasse on tunginud murded, praod, saehambad, osa klaasimassist leegib siiani leekivoranzis palangus. Lill on üles sulanud, on sättinud üles suured soojades toonides klaaspannood ja näitab meile maailma läbi nende.
Siit jooksebki uudislik murdejoon, kunstniku koloriiti on püsima jäänud mälestused kuumast klaasisulatusahjust, kuid vanad pudelrohelised püramiidid oma kapillaarsete geomeetriliste joonstruktuuridega pole kuhugi kadunud. Neist õhkub jäist hingust, mis jäätab klaasi sisse püütud leegid.
Eks see näitus nende kahe pooluse vahel kõigubki. Ei saa öelda, et halvasti. Me näeme dialoogi kunstniku vanade harjumuste ja uute kommete vahel. Ja murdumisjoont nende kohtumise punktis. Kõik see lagundab näituseterviku vastuokslikeks fragmentideks, kuid seda huvitavamateks avastusteks.
Näib, et tunamullu viiekümneseks saanud meister plaanib suuremat kursimuutust oma edasises loomes.