Siit jooksebki uudislik murdejoon, kunstniku koloriiti on püsima jäänud mälestused kuumast klaasisulatusahjust, kuid vanad pudelrohelised püramiidid oma kapillaarsete geomeetriliste joonstruktuuridega pole kuhugi kadunud. Neist õhkub jäist hingust, mis jäätab klaasi sisse püütud leegid.

Eks see näitus nende kahe pooluse vahel kõigubki. Ei saa öelda, et halvasti. Me näeme dialoogi kunstniku vanade harjumuste ja uute kommete vahel. Ja murdumisjoont nende kohtumise punktis. Kõik see lagundab näituseterviku vastuokslikeks fragmentideks, kuid seda huvitavamateks avastusteks.

Näib, et tunamullu viiekümneseks saanud meister plaanib suuremat kursimuutust oma edasises loomes.