Jaagup Kreem: isegi „Juulikuu lund” oli üle pika aja tore mängida
Terminaator annab aastas tavaliselt üle saja kontserdi. Eriolukord sundis neid küll koju jääma, kuid nüüd on ansambel taas hoos, ütleb bändi laulja ja kitarrist Jaagup Kreem.
Terminaatori repertuaaris on üle saja loo ja… kõik on peas?
Jah. Lihasmälu on üks väga hea asi. Teinekord ei mäleta lugu enne, kui suu lahti teed. Kui hakkad mängima, siis mõni nüanss on ehk veidi hapram, aga tuleb! Kõige lahedam on proovida mängida lugusid, mis on 30 aastat vanad. Teised poisid neid küll ei tea, sest ma olen bändi algkoosseisust ainsana järel.
Mida kontsertide kohta ette öelda?
Meil on kontsertidega nii, et paneme enamasti mängitavad lood paika, aga 90% juhtudel see muutub. Ma tunnen meie publikut väga hästi ja enamasti näen lavalt kohe ära, millised inimesed sel korral on. Tavaliselt muudan kava käigupealt. Poisid teavad mind hästi. Kui hakkan rääkima näiteks sellest, kuidas lapsepõlves kortermajas elasin, saavad kõik aru, et plaanitud lugu ei tule, tuleb hoopis „Vastasmaja aknad”.
Terminaator on tegutsenud üle 30 aasta. Kes on praegu teie peamine sihtrühm?
Raske öelda, sest mängime ka ööklubides ja seal on hoopis teistsugused inimesed. Tallinna ja Võru ööklubis on täiesti erinevad inimesed. Läheneme kõik viiekümnele, aga jõle pull on vaadata, kuidas suvekontsertidel istuvad isade kukil väikesed nelja-viieaastased lapsed, kes kaasa laulavad. Siis näed, et asi pole sugugi lootusetu, uus generatsioon tuleb peale. Ööklubis mängida tundub aeg-ajalt nagu töö, aga mujal mitte. Kõige hullem on meie tööpäeva juures see osa, kus oled teise Eesti otsa kohale sõitnud, asjad üles pannud ja siis on neli või viis tundi ootamist ja passimist, minna pole kuhugi.
Omavahel pole millestki rääkida?
Eriti mitte. (Naerab.) Meie sõbrad, ka bändiinimesed, rääkisid hiljuti, mis muusikasüsteemi nad oma bändibussi panid, ja uurisid, mis meil on. Aga meil on bussis vaikus. Kes loeb raamatut, kes on arvutis, kellel on klapid peas. Suudame kõik ära rääkida bändi koosolekutel. Neid on vaja, sest teinekord võivad asjad minna selliseks, et ei taha koos lavale minna. Kui on probleeme, siis tuleb need selgeks rääkida kontserdivabal päeval.
Mis peamiselt pingeid tekitab?
Kui keegi hilineb kümme minutit, võin üsna närvis olla. Meie basskitarrist mängib ka Dagös. Kui meil on mäng, võtab ta mõnikord samal õhtul ka Dagöga esinemise ja jõuab siis napilt enne meie kontserdi algust kohale. Selleks ajaks olen juba nii üles kruvitud – kus ta on? Pealegi, öösel on teel kõikvõimalikud metsloomad ja ega mulle meeldi, kui ta ühest kontserdipaigast teise kihutab. Eks hõõrumisi ole nagu igas heas perekonnas, aga katsume kõik lahendada.
Kui rokkarite elulugusid lugeda, tundub edukate bändide arengukaar üsna samasugune. See on nüüd väga üldine küsimus, aga ehk võiksid põgusalt Terminaatori ajajoone visandada?
Meie jaoks hakkas kõik hirmsa raginaga peale 1980-ndatel, aga siis olin ma ju alles täitsa laps, 14 või 15 aastat vana. Mängida polnud eriti kuskil. Läbimurre tuli 1994. aastal, kui meil tuli välja esimene kassett ja sellised lood nagu „Torm” ja „Armudes üksindusse”, mida siiani mängime. Siis oli 1995 ja „Juulikuu lumi”. Järgnes aeg, kus Eesti muusikasse tuli Sven Lõhmus ja kõik need päkapikudiskod. Seejärel 2 Quick Start, kes müüs suured lavad välja. Mäletan, et 1995. aastal Kuressaares kuulas neid umbes 7000 inimest, mina sealhulgas. See oli pöörane. Hakati rääkima, et rokk on ajast ja arust, aga siis tuli Smilers ja tõestas, et ei ole ta midagi. Hendrik ise ütleb, et nad tegid mulgikapsarokki. Alustasid nad ju ingliskeelse bändina, aga said aru, et Antslas ei huvita see kedagi, ja hakkasid laulma eesti keeles. Meie õnn on see, et meie oleme kogu aeg teinud eestikeelset muusikat.
1997. aastal tuli meil välja plaat „Kuld” ja kõik läks korraks taas ülesmäge. Ja siis jälle alla. Bändist lahkus Sulliwan ja oli igasuguseid muid probleeme. Kui tuli Elmar Liitmaa, algas uus hingamine. Ja siis jälle verevahetus. Kõik ütlevad, et mina olen justkui olnud see põhiline mees, kes bändis midagi otsustab, aga pean ütlema, et mina ei ole olnud ühegi bändiliikme lahkumise taga. Vastupidi.
Seega bändikaaslaste lahkumine on sinu jaoks raske olnud?
Jaa, alati. Hästi, hästi raske. Aastal 2003, kui meile tulid uus bassimees ja trummar, siis ütlesin, et see on minu elus viimane kord, kui lähen prooviruumi ja hakkan kellelegi „Juulikuu lund” ja „Tormi” õpetama, kokkumängu harjutama. Aga aega on läinud ja oleme seda veel nii mõnigi kord teinud. (Naerab.) Kui nüüd maailmale haigus peale tuli, olime pikalt kodus ja mõtlesime enne volbriöö kontserti, et tühja kah, saame prooviruumis kokku. Ütleme nii, et isegi „Juulikuu lund” oli üle pika aja tore mängida.
Meie seltskonda on õnnistatud sellega, et ka bändivälisel ajal tundub elu ilus. Olen jõuga püüdnud mitte laskuda depressiooni radadele. Ma tean, et mul tuleb iga kord masendus peale, kui uus album valmis saab. Minu nainegi on siis teistele öelnud, et jätame nüüd mõneks ajaks Jaagupi rahule. Ikka kuulad, mida kõike oleks võinud teisiti teha. Ja kui plaat on väljas, mis edasi? Aga siis tuleb juba mõni uus laul ja kõik läheb edasi.
Kas Terminaatori lauludest võiks esile tuua mõnd, mis on halvasti vananenud, ja neid, mis on ajaga pigem lisakihte saanud?
Kunagi pärast Vladimir Belõi sõnu riigikogus tegin loo „Ei kommentaari”. Tänapäeval ei ole sel lool enam tähtsust ja see on riiulisse jäänud. Aga ma ei ole kunagi kirjutanud midagi lihtsalt sellepärast, et lugu on tarvis. Ikka tahad mingi mõtte sisse panna ja nii on nad kõik kallid.
Tore on vaadata, kui tulihingeline on meie fännibaasi tuumik. Kui võtame laiema publiku jaoks nii-öelda B-kategooria loo – ja selle all mõtlen, et seda pole raadiost lastud, klubiinimene seda ära ei tunne –, näed, et fännide silmad lähevad särama. Püüame igal kontserdil ka mõne sellise loo teha. Meil on hea meel, fännidel on hea meel ja ööklubiinimesed kannatavad ka need paar nende jaoks tundmatut lugu ära. Kui teed oma asja ausalt, endale ja publikule valetamata, siis ma ei näe põhjust, miks peaks lood kuidagi halvasti vananema.
