Aastast 1981 Pariisis elav eesti filminäitlejanna (“Libahunt”, “Lindpriid”) Ene Rämmeld on avaldanud uue raamatutäie mälestusi – “Bonjour de Paris! Tervitus Pariisist!”. Rämmeldi eelmine mälestusteraamat “C’est la vie” ilmus kirjastuses Tänapäev 2004. aastal. Kui too pühendus eeskätt autori elus tähtsatele inimestele: Leida Laiusele, Evald Hermakülale ja Vladimir-Georg Karassev-Orgusaarele, sisaldades siiski ka eraldi peatükke elust Pariisis ja tagasipõikeid lapsepõlve, siis käesolev räägib Eestis elatud aastatest ja hilisemast elust järjekindlamalt.
Seejuures on jutustus väga sorav. Lobe – võiks isegi öelda. Igast lõigust saab midagi huvitavat teada. Mõnikord puistab primadonna lausa mõtte- ja lausepärle. Tihti on vanemasse ikka jõudnud naisterahvaste – Rämmeld on sündinud 1947. aastal, seega 59-aastane – mälestuste raamatud ses mõttes piinavalt tüütud, et kirjeldavad lehekülgede kaupa oma kuldsete nooruspõlvemaastike tegelaste riietust ja tubade interjööri (näiteks Erika Auliku “Viru tänav ja teised”), mis mitte kedagi teist peale teiste vanemasse ikka jõudnud naisterahvaste ei huvita. Ene Rämmeld selline ei ole.
Ja enamasti on sama igavad ka lapsepõlvemälestused – Oskar Lutsu ja Hans Kruusi tasemeni küünditakse siin harva. Keegi mõttetark on koguni öelnud: “Biograafia on raamat, mis peaks algama teisest peatükist.” Ja Ene Rämmeld alustabki teisest peatükist: kohtumisest Vovkaga (abikaasa Vladimir-Georg Karassev-Orgusaar), filmist “Lindpriid” ja lapse sünnist. Aga enne... enne on vapustavalt poeetiline saatesõna. “Hetk kirjutamiseks on käes. Tunnen ennast täna hästi küpsenud vaarikana, keda sa lugedes oma suhu pistad.” Jne.
Esimesele osale “Eestis elatud aastad” järgneb “Kirjad kallitele inimestele Eestis”, mis võtab raamatu mahust enda alla kaks kolmandikku. See kajastab juba välismaal elamise aega. Huvitavad lugeda on mõlemad.
Bonjour de Paris!
Tervitus Pariisist!
Ene Rämmeld
Tänapäev
