JAAK URMET: Mihkel Mutt: hoian Loomingu head nime
Mihkel Mutt, millised on su plaanid Loomingu arendamisel?
Looming on eestlaste tähtsamaid kultuurisümboleid. Sellest on kuulnud ka need, kes kultuurist konkreetsemalt õhkagi ei tea. Peangi enda kui peatoimetaja esmaseks ülesandeks hoida Loomingu kui eesti kultuuriajakirjanduse lipulaeva prestiizi ja head nime muutuvates oludes.
Üritan Loomingus säilitada parlamentaarsust ja elutervet kollegiaalsust, konflikte kinni mätsimata vältida ebaproduktiivset üksteisest möödarääkimist. Vastustan endiselt “katkestuste kultuuri”. Suuremale rahvale ei tee need katkestused midagi, aga väikerahvale võivad tagajärjed olla hukatuslikud.
Kavatsen edendada kultuurimälu. Muuhulgas tähendab see kõikvõimaliku memuaarolluse ja kultuuri sideaine jäädvustamist. Mälestusi ei peaks kirjutama üksnes vanad, vaid ka keskealised ja nooremadki. Seetõttu on teretulnud dia- ja polüloogid.
Tahaksin tutvustada suhteliselt rohkem muu maailma kirjanduses toimuvat, samuti avaldada tõlkekirjanduse ülevaateid ning tõlkekriitikat. Teretulnud on viisipärases mahus lõuna-eesti murdeline kirjandus ja üldse kõik, mis käsitleb Lõuna-Eesti fenomeni, nagu ka hea luule ja hea lühiproosa meistrite tõlkes.
Milline suund või nähtus on praeguse Loomingu puhul sinu jaoks eriti hoidmistvääriv?
Loomingul on algupäraselt eriline ja esmatähtis rolli eesti kirjanduse ja rahvuskultuuri ajakirjana. Ükskõik kuidas mind ka ei veetleks tarkade “humanities”-alaste ja ühiskonnateemaliste artiklite avaldamine, arvan, et Loomingus ei peaks need domineerima – ses mõttes, et ma ei kavatse hakata konkureerima Vikerkaare, Akadeemia, Diplomaatia või Kunst.ee-ga. Mis muidugi ei tähenda, et meil ei ilmuks tarku ja huvitavaid artikleid.
Millest hea meelega esimesel võimalusel loobuksid? Kas näed korrigeerimise vajadust ka autorite ringis?
Esimese hooga tahaks öelda, et loobuks kõigest, mis pole esmaklassiline, aga see on romantika. Seda enam, et tihti just teisejärgulise või massilise kaudu avaldub kultuuriuurija silmadele mingi olemuslik joon. Ma ei kujuta ette, kust me võtaksime mingi imaginaarse teise satsi eesti kirjanikke. Keda avaldada, seda otsustavad toimetajad, kes vajaduse korral küsivad ka kolleegiumi arvamust. Ise kavatsen autorkonnaga aktiivselt suhelda.
