JAAK URMET: Sügis toob uusi raamatuid Laarilt, Vetemaalt, Harglalt, Kaplinskilt
Asko Künnap
•• Hetkel on mu laual ja ekraanil koostamisel/kujundamisel “Kaardipakk Kaks”, s.o salakaval Künnap-Rooste-Sinijärv-Soomets-Viiding “5 aastat hiljem” korralik bridžikomplekt ja veel üks krüptiline kolme põrsakese (Künnap-Rooste-Sinijärv) teksti- ja pildikogumik. Lisaks valik telereklaamide stsenaariume ja mõned viiendat ringi läbikriipsutamisele ja ümberkirjutamisele minevad dialoogi vormis tekstid kaugel rohekas tulevikus ilmutuvasse uude luulekogusse.
Mart Laar
•• Praegusel hetkel on töölaual lahti ja arvitukuvaril sädelemas järgmine raamat Eestis 1944. aastal toimunust. Selle tööpealkiri on “September 1944” ning nagu varasematel raamatutel on kirjastajaks Varrak. Raamat keskendub viiele päevale 1944. aasta septembris, täpsemalt 18.–23. septembrile, mil Tallinnas asus tegevusse Otto Tiefi valitsus. Raamatu koostamisel on võimalik tugineda vene- ja saksapoolsetele dokumentidele ning ülevaadetele, julgeoleku arhiivi dokumentidele ning tollastes sündmustes osalenud inimeste mälestustele, päevikutele, kirjadele jms. Loodan raamatu lõpetada septembri lõpuks.
Toomas Raudam
•• Hetkel kestvaks kirjutamiseks on mulle andnud tõuke Friedebert Tuglas ja Raymond Queneau. Esimeselt olen võtnud sisu, teiselt vormi(stamise). Oma mälestustes mäletab Tuglas aega, mil ta kirjutas oma proosapoeemi “Meri”: “Tunda kadumisohtu kogu kehas, vahel iga meelega, vahel ainult nagu vastiku maitsena suus. Salata seda täiele teadvusele ärgates enese ees, teistest kõnelematagi – teha oma seisundi puhul ülemeelikut naljagi, – ja siis tunda ometi jälle sedasama. Ning ühtlasi aimata, et nii mõnigi su kõrval just niisama tunneb ja just niisama maha salgab...” See on sisu, mille vormistamiseks olen kasutanud üht Raymond Queneau’ eksperimenti, mis seisnes selles, et üht ja sama sündmust jutustati ümber erinevates stiilides. Kirjutan oma kirjutamist pealkirja “Mees, kes kirjutas merd. 99 stiiliharjutust” all.
Järgmiseks – järgnevaks – kirjutamiseks olen valinud pealkirja “Parem Hitler”. Mis selle alla mahub, ei tea. Tõenäoliselt on maht romaanimõõtu – alates orginaalist, Hitleri “Mein Kampfist” (ingliskeelne tõlge on mul võrgust tõmmatud) ning lõpetades Tiit Lina ja Jüri Madissoni tõmmistega. Siiani on kõik mu kirjutamised viinud mind tagasi sinna, kust tulin. Ei ole erand seegi. Mida pole, see on.
Aino Pervik
•• Lõpetasin hiljuti lasteraamatukeste sarja “Paula elu”. Ilmumata on veel kaks: “Paula aabits” ja sarja viimane raamat “Paula sõidab kevadet vaatama”. Kogu sarja tegevus toimub teatavasti ühe aasta vältel, mis on mu käes veninud juba üsna pikale: esimene raamat sai kirjutatud 2000. aastal.
Paistab, et “Paula elu” meeldib lastele. Tegelikult meeldis ka mulle seda kirjutada. Sestap olen nüüd üles võtnud uue raamatusarja, kus juttu viiest Tirilinna lapsest. Ka nemad käivad esimeses klassis, samuti nagu Paula. Seekord aga väikeses mereäärses, täiesti välja mõeldud Eesti linnakeses. Erinevalt Paula kodulinnast, mis on ju enam-vähem äratuntavalt Tallinn, on siin jooni Põltsamaalt ja Lihulast, Haapsalust, Kuressaarest, Rakverest ja isegi Toolsest, mis pole üldsegi linn. Midagi igalt poolt, kus olen viimastel aegadel käinud.
Ka Tirilinna lood on mõeldud äsja lugema õppinud lastele. Seega on need parajasti nii pikad, et algaja lugeja jõud võiks neist üle käia. Samas on aga lapsel võimalus veenduda, et ta suudab ise lugeda läbi terve raamatu. Minu ülesandeks on siis juttu niiviisi arendada, et laps seda ka tahaks lugeda. Samas püüan püsida kaasaegsete reaaliate juures, et kõik võiks olla äratuntav. Fantaasia ning absurdimõtted jäävad teistesse raamatutesse. Neist mainiksin kahte juba kirjastusse antud raamatut “Suleline, Puhuja ja must munk” I ja II: “Lapserööv” ja “Imeline aed”.
Tirilinna sarjast on valmis juba avalugu “Aiapidu roosiaias”. Praegu kirjutan teist raamatukest, mille pealkirjaks saab ilmselt “Tirilinnas algab kool”. Alustuseks võiks mu meelest ilmuda enam-vähem korraga kaks või isegi kolm raamatut.
Kirjastus on Tiritamm, ja Tirilinna laste lood tulevad sama kujundusega kui Paula raamatud, seega “Tähenärija raamatukogu” märgi all. Illustraatoriks on aga Piret Raua asemel keegi teine.
Enn Vetemaa
•• Mu töölaud sai üle kolme aasta lõpuks korraks puhtaks, kuna just täna (kolmapäeval – toim) saatsin romaani, millel pealkirjaks “Vaba vaimu vennaskond ehk Vanahärrade kummalised rõõmud” juba ka toimetatud kujul kirjastusele Tänapäev. Kui kõik korda läheb, peaks see ilmuma oktoobri algul, enne minu juubeliga seotud kirjandulikku kolmapäeva.
Romaan on paras kopsakas, läheneb 350 leheküljele. Selle tegelasteks on veidravõitu vanahärrad – tippteadlased –, kes on penisonieaks kolinud maalilisse väikelinna ja jätkavad seal fanaatilise innuga oma elutöö täiustamist. Tegu on katkubakteritesse armunud bakterioloogiga, foneetikuga, kes komponeerib uusi, olematuid vokaale, medievistiga, kes teab kõike soola ajaloost ja on veenudnud, et eksisteerib korrelatsioon soolahindade ja maailmaajaloo vahel, ning numismaatiku, härra Andreas Berend Uexkülliga, kes on vägeva mündikogu omanik, kolinud esiisade maale elama ning võtnud Eesti kodakondsuse. Seltskond, keda värvistab kohalik polüglotist luuletaja-sürrealist, kujutabki endast oma sarkastilisest maailmanägemisest johtuvalt teatud vaba vaimu vennaskonda – vennaskonda, kelle üle muiatakse, kuid keda siiski ka respekteeritakse.
Faabulat kannab võitlus vennaskonda tabanud suure ohuga – neid (nad elavad naabriti) tahetakse oma vanadest armsatest kodudest ümber kolida, kuna territooriumile kavatsetakse ehitada uus tornjas hotell, kasiino, massaazˇikabineti ja muuga. Teadusejüngreid asub toetama 99-aastane, eelmisegi vabariigi ajal praktiseerinud juurageenius David Rubin, ja asjad... Noh, kui leidub lugeja, siis ärme talle kõike ümber jutustame.
Romaanis kogetakse elutute “asjade mässu” inimkonna vastu ja tutvustatakse väljasuremisesohus oleva kurnimängu reegleid ning muudki.
Jaan Kaplinski
•• Lõpetasin kolmanda osa neoteeniliste mutantide triloogiast – kunstnikust ahvi Achillese pihtimused. Tegelen edasi keelefilosoofiaga ja loodan valmis saada peamiselt ülikooliloengutest sündinud raamatukesega. Ilmumas on lastejuturaamat ja kavatsen kirjutada ka raamatut piiridest, piirialadest, joontest, ühendades filosoofilist konkreetsete piltidega.
Ervin Õunapuu
•• Hetkel lõpetan raamatut, mis võtab kokku triloogia “Eesti gootika” ja kannab koondavat pealkirja “Meie igapäevane jää”. Ühed ja samad tegelased, kes absurdsest usust sõgedad, ajavad hirmsaid asju – lähisündmused kodu- ja välismaal kinnitavad, et selles teemas püsimine on hädavajalik. Tunnen end sibina, kel jätkub tööd elu lõpuni, sest ahnus, haiglane võimuiha, häbematus, kurjus ja kadedus ei kao kunagi...
Hendrik (Toompere jun) tegi mulle kevadel ettepaneku ja nüüd panemegi kokku ühise nägemuse metsavendadest. Lavalugu, mis suures osas põhineb ajaloolistel faktidel, keskendub inimese vaimsele lämbumisele – “Või sees Eesti eest”.
Piret Raud
•• Hetkel valitseb mu meeli peatselt tegemisele tulev lühinukufilmide sari, kus on peategelaseks väike elevanditüdruk minu läinud aastal ilmunud lasteraamatust “Sanna ja salakütid”. Filmikesed peaksid tulema iseseisvad, raamatust täiesti sõltumatud ja äärmiselt lihtsad, plaanis on rääkida armsatest igapäevastest asjadest ka kõige pisemale vaatajale arusaadaval moel.
Praegu on töö väga varases, ettevalmistavas faasis. Algsed kirjanduslikud stsenaariumid on küll valmis, ent neis on veel piisavalt palju ruumi uutele mõtetele.
Mart Kivastik
•• Minul on ees Kauksi Ülle “Taarka”, mida ma kirjutan ümber filmiks. Väga põnev töö, ja ma loodan, et tast saab ka hea film. Eestis juhtub seda ju harva.
Ja just andsin käest ära näidendi, mis peaks etenduma 2007. aasta veebruaris Viimsis. See on lugu kindralist ja küürakast ja kannab pealkirja “Sõdur”. Kindrali prototüüp on kindral Laidoner ise. Küürakal on ka eeskuju elust, aga seda ma ei saa öelda, sest küürakas solvub. Loodetavasti mängib kindralit Ain Lutsepp. Temale on see osa kirjutatud.
Rein Põder
•• Suvekuuma haripunktis ilmunud romaani “Eike” järel olen jätkuvalt mõelnud kirjanduse koha ja kaalu üle meie elus ehk teisisõnu pole veel päriselt maha rahunenud romaani järellainetusest. Samas olen sel suvel tagasi pöördunud ühe vana armastuse juurde – tegelnud geograafiliste avastuste ajalooga, mis on jätkuvalt põnev valdkond, hoolimata sellest, et minu kaasosalusel aastaid tagasi koostatud mahukas käsikiri “Maadeuurijad ja meresõitjad” vaevalt et kunagi Eesti Entsüklopeediakirjastuse väljaandel trükiteoseks saab. Samas ei saa ma rahul olla vahepeal eesti keeles ilmunud paari selleteemalise tõlketeosega – liiga palju vigu ja ebaselget esitust. Muide, just selles maailmas liikudes on mul tekkinud paar novelliideed, üks konkreetsem seotud väga vastuolulise poolusemehe Robert Pearyga, kusjuures konflikt võiks välja näha nii: ülbe ja valelik valge mees contra inuitide naiivsus ning loodusemeelsus. Selle loo pealkiri võiks olla maestro Krossi laadis – “Taevakivi” või siis “Taevakivid”.
Teater Varius on julgustanud mind lõpuni viima näidenditoorikut “Kuningapuu”, mille aineks on Juhan Liivi kaks külaskäiku Laiuse pastoraati Kõppude perre. Eneseõigustuseks võin öelda, et olen juba korra söandanud Liivi-teemal fantaseerida näidendis “Kanarbik”.
Ja kusagil peaaegu olematuses aimuvad uue romaani piirjooned.
David Vseviov
•• Lõpetame koos Vladimir Sergejeviga Venemaa ajaloo teist raamatut, mis käsitleb valdavalt Ivan Julma aega. Ning, kuigi meie aeg on tollest ajast paljuski erinev, on lohutav (või kurb) tõdeda, et miski on siin ilmas ikkagi jäädavalt igavikuline. Näiteks võimu ümber toimuvaga seonduv. Kired ja ambitsioonid tsaari õukonnas ning Kadriorus-Toompeal – ei mingit vahet. Ja kuna ka kolmanda köite sündmused on üldjoontes paberil, tean, mis järgneb. Siis hakkab, tulenevalt analoogiast, jälle natuke kõhe.
Kristiina Ehin
•• Sain just valmis novellide ja kirjade raamatu käsikirja pealkirjaga “Pillipuhujanaine ja pommipanijanaine”. See peaks ilmuma sellel aastal. Hiljuti valmis näidend “Toonela viimane tedremäng”, mis ootab lavastamist ja avaldamist. Hetkel on käsil uus luulekogu ja muinasjuturaamat. Luuletused sugulastele ja sõpradele sünnipäevadeks ja pulmadeks muidugi ka.
Indrek Hargla
•• Neil päevil sai viimase lihvi lühiromaan “Truuta”, nõidumisest, vabamüürlusest, “Macbethist” ja loovisiku kannatustest pajatav lühiromaan, mis ilmub peagi kirjastuse Fantaasia antoloogias “Sünged varjud 3”. Loen üle ja parandan hiljuti valminud lühiromaani “Pöörane pööripäev”, mis kuulub Frenchi ja Koulu tsüklisse ja oleks nagu vahetekst enne sarja teist romaani “Frenchi ja Koulu reisid”, millest on valminud paar esimest peatükki. Loodetavasti on see aasta pärast valmis. Pooleli on ka paar lühijuttu, neist ilmselt kõige küpsemas seisus etnoõuduslik “Tontla mets”.
Mati Sirkel
•• Vabakutselise õnn ja õigus on endale ise verstapostid valida. Olen neid valinud vastavalt oma vaimsetele eelistustele. Tänapäevas peaksid ilmuma Alfred Döblini “Berliin Alexanderplatz” ja Hermann Hesse “Peter Camenzind”, Varrakus Johan Huizinga ajalooline mõtiskelu “Keskaja sügis”, Verbis veel sellel aastal Friedrich Hölderlini kõrge luule raamat “Kus aga oht on, seal kasvab ka rohi ta vastu” ning loodetavasti Eesti Päevalehe kirjastuses Alfred Kubini “fantastiline” õudusromaan “Teine külg”. Äsja ilmus Eesti Keele Sihtasutuselt kolmeköitelise kassettväljaandena Robert Musili “Omadusteta mees”, mis on mind viimased aastad töös hoidnud. Arvan, et kui nõudlikel tekstidel ei peakski kohe üleliia palju lugejaid olema, on nad ometi eesti keeles tallel ja kättesaadavad. Mõned tekstid avanevad siiski alles emakeeles.
Kivisildnik
•• Lõpetasin just poeemi “Torti ja aborti”, parasviisi kirjutame Risto Kukega Lutsu ja Orwelli mõjulist ulmenäidendit “Kevade 2084”, oktoobri lõpuks valmib näidend “President Päts hullusärgis”, juba mitmendat aastat võtan hoogu, et lõpetada ära romaan “Vello” – aastavahetus on järgmine tähtaeg. Kindel on veel, et saan lähemal ajal katuse alla Eestimaa memuaarid – teksti fotoalbumi tarvis. Korraldan jätkuvalt Pärnus kirjandusüritusi ja õpetan sügisest jälle loovat kirjutamist.
Sügisel ilmub minu Ji kirjastusel kolm luuleraamatut: Kaupo Meieli “Polügrafisti käsiraamat”, Ivar Silla “Spermaga ja puha” ning allakirjutanu “Vägistatud jäämägi”, nende järel lähevad trüki Andreas W esseederaamat ja Chaneli proosadebüüt, töös on veel Tiit Tarlapi ulmeromaan “Meie kromanjoonlased” ja Stalkeriga pärjatud ulmejuttude kogumik. Lähemalt kivisildnik.blogspot.com.
Ave Alavainu
•• Ikka on nii, et ideid, mis teostamist vajavad, on rohkem kui füüsilist aega – või tervist. Kevadel alustasin pikemat isiklikel kogemustel põhinevat lugu taastusravist Kodutohtrile, mis osaliselt ilmus kohalikus Hiiu Lehes, kõlas tükati Kadi raadios, poole saatsin nimetatud ajakirjale suvehakul ära ja... sinna see jäi nagu poolelijäänud õmblustöö. Tuli suvi ja mida tähendab suvi looduskaunis kohas veekogu lähedal, võib igaüks ise tuletada...
Käsil on täiesti žanrivaba kirjatöö 102-aastasest majast, kus juba kümnendat aastat oma MTÜ-ga Ave Vita! ja kunstikoguga asun ja kus 73 aastat (1923 – 1996) asus riigikohus. Õhus on üks lepinguta, kuid jaatava suulise vastusega kirjatöö ühele reklaamiagentuurile, mis omakorda tellis selle suurfirma jaoks, mille nime ma mõistetavatel põhjustel avaldada ei saa. Käimas on ka portreefilmi võtted minust kui inimesest, aga ei tea veel, mis sellest saab. Aga isiklikku aega isiklikuks loominguks röövivad need pisut küll.
Et 1. oktoobril saab mul 30 aastat hiidlast mängitud ja novembris saab minu asutatud mittetulundusühing 10 aastat vanaks, peaks neidki märke ära märkima. Kooliteatrit ei tahaks ka päris maha jätta: mõtlen need asjad ühendada. Ja lisaks – või pigem krooniks – kõigele tähistame me ju tänavu Betti Alveri 100. sünniaastapäeva, millega seoses olen lubanud Elu Kirjale novembrinumbrisse tähtpäevakirjutise väga isiklike mälestustega: olime ju tuttavad 1965. aastast kuni Betti surmani.
Huvitav, mitut inimest oleks kõige selle teostamiseks vaja?
Vahur Afanasjev
•• Mul on varsti kümmekond aastat töös romaan mehest, kes võitis Vabadussõja – üksinda, sˇamanistlike võimete abil. See mees oli Karl Parts, kuulus soomusrongide juhataja. Viimasel ajal olen romaaniga taas tööd teinud, umbes pooled päramised peatükid on veel kirjutada. Raamatu pealkirjaks tuleb “Karma rong”. Luuletuste osas otsin praegu, kuhu edasi minna. Postmodernismi kirjutasin enda jaoks valmis, eesti luuletajaid miksiv ja Tartust kõnelev raamat “Katedraal Emajões” on kaubandusvõrgus. Luuletan praegu rohkem inglise keeles. Võõrkeel sunnib pingutama, piiratud ruumi avardama. Tahaksin midagi ka vene keeles teha, aga grammatika lonkab ja kirillitsas on liiga tüütu tippida.
Kerttu Rakke
•• Hetkel puhkan, naudin vabadust. Eks seda sulli ja feimi ole taga aetud küll, ongi aeg pisut isikliku eluga tegeleda. Karta, et puhkamine muutuks laiskuseks, pole vaja, sest – grafomaania on ravimatu. Kui ka keegi teine mulle mõnd ahvatlevat tööpakkumist ei tee, pole lugu, sest juba ammu olen tahtnud lisaks seebindusele ka mõne raamatu kirjutada. Eks annan teada, kui midagi trükki läheb.
Contra
•• Mul on jõululuulevalimik kokku pandud ja aasta lõpuks tuleb vast välja. Pooleli on ehk noortenäidend, aga ta on juba üle aasta pooleli. Ja tiirutavaid mõtteid on maru palju.
