JAAK URMET: Tarmo Teder: “Onaniste” võib pidada tragikomöödiaks
•• Mis tõukas sind “Onaniste” kirjutama? Kas isiklikult läbielatu tundus nii kirgas ja värvikas, et nõudis paberile pääsemist? Või on see hoopis väike nööge Eesti kultuuriajakirjanduse ja -ringkondade eluviiside ja väärtushinnangute pihta?
Innukast ja ergust elust jääb ikka sisse midagi, mis otsib pärast mingil kujul – rääkimine, kirjutamine – väljapääsu. Mu kümne aasta tagune elu oli pigem “kreisi” ja dünaamiline kui kirgas või värvikas, mida ju ka oli. Nalja ja naeru peab ikka saama ja kui sa autorina seda ise ei tee, kes seda su eest siis tegema peaks? Aga see ei tähenda, et asi peaks ainult pullitegemise najal püsti seisma. “Onanistide” pealispindse lameduse all hõõgub tegelikult sügavam isikutraagika. Võtkem seda siis kas või targikomöödia või farsina. Tögada ja nöökida ma ei tahtnud.
•• Kui suur on “Onanistides” tõe ja väljamõeldise vahekord?
Raamatus antud tegevuspaigad, ruumid ja asemed olid/on vägagi olemas. Aga tegelikult aset leidnud sündmustikku on selles ehk 25 protsenti. Juhtumite tõukejõud, impulsid ja lähtetegelased on ka üpriski reaalsed, aga tihendatud ja sünteesitud. Minu puhul kipub olema nii, et tõe pähe võetakse ikka seda, mis ma kokku olen luuletanud, ja tegelikult juhtunud “absurdikad” arvatakse väljamõeldiste kirja.
Teenuse kujuna hoidsin silme ees sellist äput, heatahtelist, alati hammasrataste vahele jäävat valget varest. Tunnistan, et enda karikeerimise kõrval pidasin Teenust kui tüüpi ja karakterit luues vaimusilmas ka täiesti tuntud nädalalehe vabakutselist kultuuriajakirjanikku M.M-i. Niisiis püüdsin kujutleda ja sulandada T.T-d ja M.M-i.
•• Oled olnud kultuuriajakirjanik juba aastast 1994. Mis on selle aja jooksul kultuuriajakirjanduse tegemises muutunud?
Igavat tinakõrbe, saba ja sarvedeta artiklijora enam nii palju päevalehtedesse ei panda. Nädalalehed on neilt üle võtnud mõningaid löövamaid kultuuripakendusi. Ehk on ajakirjanikud natuke vastutustundelisemaks muutunud. Mõnel voolab alkohol kõrri samades kogustes, aga ehk mitte nii kontrollimatult ja väljaspool tööaega. Kuniks maks vastu lööb.
•• “Onanistide” tegelaskonna tööalasesse sõnavarra kuulub asjalik, ilma halvustava alatoonita termin “situme täis”, mis tähendab külgede täitmist. Palun ava seda mõistet pisut rohkem: mis see täpselt on?
See oli tõesti omavaheline spetsiifiline släng, mis tähendas, et ootamatult tekkinud – kui näiteks reklaam tiriti efektiivsemale küljele – umbes 2000–3000-tähemärgine auk tuli mingite uudistega või artiklijunniga kiiresti täis lüüa. Ei näe, et praegustel kultuurikülgedel oleks liiga palju sõnnikut. Aga vahel ikka tuleb panna.
Häda on selles, et tellitud lugu on väga raske avaldamata jätta. Kahjuks pole ka nimekad ja enamasti kvaliteetsed autorid alati vormis. Mõni laseb vahel loo lõdvalt, üle käe valmis ja annab toimetajale: säh, topi see siis oma lehte! Headest kirjutajatest on alati puudus. Selles mõttes pole siin maailmas ka sajandite jooksul midagi muutunud.
•• Kas kultuuritoimetus elab suure päevalehe rüpes oma väikest ja salajast elu?
Kultuuriajakirjandus peegeldab, kajastab, tõlgendab, analüüsib eelkõige ikkagi muusasid, aga mitte Molotovi kokteili viskamist või korruptiivseid korteritehinguid. Aga kultuuriajakirjandus võib uurida ka mingi suurema festivali juhtoinaste aferismi ja selle maksupolitseilise raamatupidajalikkusega oma lugeja ette tirida. Egas kogu aeg ainult kaunitest kunstidest söönuks saa. Ja väike saladuse aura võiks ikka hõljuda.
•• Kas on midagi sellist, millest sa “Onanistides” kirjutada ei söandanud?
Kultuuriajakirjanik Teenuse kui superjobu loomise käigus ma pigem üritasin vinti üle keerata ja gaasi põhja vajutada, kui midagi sordiini all hoida. Tegelikult on ju “Onanistide” üks kihistus see, et Eesti iive püsib negatiivne, meie rahva hulk kahaneb ja see on tõsine oht rahvuslikule julgeolekule. Ja mis rolli mängib onanism, mida enamik inimesi siin planeedil on nii või naa harrastanud – see küsimus on inimese taastootmise puhul pigem tõsiteaduslik kui nalja tegev. Kas see simuleerib sugutööd, loovat seksuaalsust või hoopis pärsib inimeste ühinemist eneste taastootmiseks?
Mind paneb väga imestama asjaolu, et “käsitöö”, mis on inimkonnas nii laialdaselt levinud, pälvib nii vähe avalikku vastukaja. “Onanistid” peaks piisava selgusega olema ka hoiatav näide, kui tervist kahjustav või lausa eluohtlikki võib olla labiilsema psüühikaga kultuuri- ja ellunakkuva ajakirjaniku elu.
“Onanistid”
Tarmo Teder
Tuum
