„Jaan Krossi romaanid venitavad Eesti ajaloomälu repertuaari laiemaks kui mahtrasõjalik talupoegade rehielamus orjaelus vaevlemine,” ütleb ajaloolane Linda Kaljundi. 1988. aasta foto Foto: Faivi Kljutšik / rahvusarhiiv

Täna on kirjanik Jaan Krossi 100. sünniaastapäev. Eesti kirjanike liit tähistab seda 18. ja 19. veebruaril rahvusvahelise konverentsiga „Köielkõndija. Jaan Kross 100”. Eesti Päevaleht vestles Krossi rollist Eesti ajaloomälu kujundamises ajaloolase Linda Kaljundiga.

Jaan Kross on ilukirjanduslikus võtmes käsitlenud eri ajastuid keskajast 20. sajandi alguseni. Kas sa võiksid alustuseks iseloomustada hoopis ajastut, mil Kross kirjutas oma olulisemad romaanid?

Kross kirjutas romaane pika aja jooksul. Balthasar Russowit käsitlev „Kolme katku vahel” ilmus 1970-ndatel, kui Eestis, tegelikult kogu Nõukogude Liidus ja maailmas üldiselt tekkis suurem ja sügavam huvi ajaloo, eriti vanema ajaloo vastu. Kui ta hiljem Eesti taasiseseisvumise paiku kirjutas teisest maailmasõjast ning Saksa ja Nõukogude terrorist, oli ta taas väga kaasaegne. Siis tunti kõige rohkem huvi just varem käsitlemata ja mahavaikitud teemade vastu.

Oled esile toonud, et rahvuslikul ärkamisajal keskenduti Eestis pigem talurahvakultuurile, 1970.–1980. aastatel kerkis esile kesk- ja uusaegne pärand. Kas valikutes võib näha mingit mustrit, mis seostub ka uurijate kaasaegse ühiskondliku kontekstiga?

Raudseid reegleid ajaloomälus kindlasti ei ole, aga ma arvan, et huvi ja tõlgenduste muutumine peegeldab ühiskonna ja kultuuri arengut. 19. sajandi lõpus, ärkamisajal, tegeleti palju eestlastele kui talurahvale ajaloo loomisega. See oli allikate puuduse tõttu keeruline. Baltisakslastega seotud pärand ja minevikusündmused heideti pigem kõrvale. Kui Kross hakkas ajaloolisi romaane kirjutama, oli aeg küps ja ka baltisaksa ajalugu hakati rohkem Eesti ajaloo hulka arvama. Võib muidugi küsida, kas see on vaid Eestile iseloomulik tendents. Ühelt poolt on selle taga vabanemine koloniaalsest alaväärsuskompleksist baltisakslaste ees, teiselt poolt levis huvi vanema ajaloo vastu toona globaalselt.

Ajalooteadus tundub praegu justkui elementaarne, aga seda huvi ei ole ju alati sellisel kujul olnud?

Ühel või teisel kujul on see huvi ikka olemas ja oluline olnud. Aga ühiskonna identiteedis sai ajalugu väga oluliseks osaks 19. sajandil, kui tõusis rahvuslus ja tekkis ajalugu kui professionaalne distsipliin, mida hakati õpetama ülikoolis. Krossi kaasaega puudutav ajaloohuvi saab võib-olla selgemaks, kui kõrvutada seda eelnenud kümnenditega, eriti 1950-ndate ja 1960-ndate moderniseerumise, tehnika- ja progressivaimustusega. See vaimustus kukkus 1970-ndatel suuresti kokku. Sageli on seda mõistetud nõukogude sotsialistliku utoopia kokkuvarisemisega seotult, aga 1970-ndatel oli ka läänes kriise ja suuri pettumisi. Selle taga võib näha ka esimesi aimdusi keskkonnakriisist ja seda, et mõranes usk lääne ühiskonna võidukäiku.

„Krossi ajaloohuvi saab selgemaks, kui kõrvutada seda 1950-ndate ja 1960-ndate moderniseerumisega. See vaimustus kukkus 1970-ndatel kokku.”

Nii et tuli ka narratiivses plaanis kiiresti juured alla ajada ja identiteet paremini millegi külge kinnitada?

Kindlasti võib näha mingit laadi eneseotsinguid ja võib-olla ka minevikust lahenduste otsimist. Seda näeb Krossi puhul võib-olla vähem, küll aga autorite puhul, kes hakkavad soome-ugri identiteeti looma. See, mille nemad liigitavad kultuuri autentseks aluspõhjaks ning mis kehastab harmoonilist kooselu looduse ja kultuuritraditsioonidega, pidanuks inimesi aitama ka toonastes ja edaspidistes hädades. See ei olnud esimene kord sel moel mineviku poole pöörduda. Esimese maailmasõja eel ja ajal, kui Euroopas võis näha moodsa ühiskonna kriisi, hakkasid paljud kirjanikud ja kunstnikud tundma huvi vanade kultuuride vastu või läksid põliselanike juurde. Nad nägid nende elulaadi oma probleemide lahendusena.

Mida tähendas professionaalse ajaloodistsipliini tekkimine võrreldes varasemaga?

19. sajandil arenesid ülikoolid, distsipliinid joonistusid paremini välja ja ajalooteadus omandas selgema identiteedi. Varem oli see paljuski härrasmeestest harrastajate ja kollektsionääride arendada. 19. sajandil hakati seda ülikoolis õpetama, tekkis rangem allikakriitika metoodika, arhiivide kasutamine muutus süsteemsemaks. See professionaliseerumine arenes käsikäes populaarsema ajaloohuviga. On väga põnev vaadata, kuidas 19. sajandil arenes ajalooteadus tihedas dialoogis romaanikirjanike, kunstnike, teatri- ja ooperitegijatega. Üheti taheti ajalooteadust rangemalt eristada, ent teisalt arenes see käsikäes muuga. Võib-olla lõigi ajalooteadus oma identiteeti ka kirjandusele ja kultuurile vastandumise kaudu?
Presidendi vastuvõtt Sakala keskuses 1996. aastal. Vasakult: Lennart Meri, Ellen Niit, Jaan Kross, Ülo Kaevats
Foto: Lembit Michelson / rahvusarhiiv

Mida võiksid võimaldada ajaloolised romaanid, aga mitte ajalooteadus?

Ajalooliste romaanide puhul on nimetatud eri põhjuseid, miks nad on efektiivsemad ajaloomälu ja identiteedi kujundajad. Neid on lihtsam lugeda, tegelastega on lihtsam samastuda, lugejal tekib emotsionaalne side. Minevikust kõike mäletada ei saa, nii et mida selgem ja koherentsem on loodav narratiiv, seda lihtsamini on ta hõlmatav. Konkreetse alguse ja lõpuga ajaloolise romaani kaudu on ajalugu kindlasti lihtsam vastu võtta kui harali ja nüansse tulvil paksu uurimistöö vahendusel. Ajalooromaane on nimetatud ka kaasaskantavateks monumentideks. Need liiguvad ühes kultuuris kergesti, samuti on tõlgitavad eri keeltesse ja meediumidesse: näiteks filmi-, teatri- ja maalikunsti keelde.

„Juhan Kahk, kes oli nõukogude ajal pikka aega juhtiv ajaloolane, armastas rõhutada, et ajaloolastel ei ole Vildele suurt midagi lisada.”

Kas ajaloolased on kirjanikelt inspiratsiooni saanud?

Üks näide, mida Eestis sageli tuuakse, on Eduard Vilde „Mahtra sõda”. Juhan Kahk, kes oli nõukogude ajal pikka aega juhtiv ajaloolane, armastas rõhutada, et ajaloolastel ei ole Vildele suurt midagi lisada. Ma arvan, et Vilde ja tegelikult ka Bornhöhe, kes kujundas jüriöö ülestõusust Eesti ajaloo tähtsündmuse, on ajaloolaste jaoks olnud väga mõjukad. Just selles mõttes, milliseid sündmusi peetakse Eesti ajaloos olulisemateks ning kuidas seda mõtestatakse lõputu eestlaste ja sakslaste konfliktina. Kuna ajaloolised romaanid on selles vallas nii selged, on ajaloolastel oma uurimistes neist hea eeskuju võtta. Iseasi kui adekvaatne selline minevikupilt on.

Pildid, mis meil ühest või teisest ajalooperioodist on, seostuvad sageli mõne filmi või romaaniga. „Viimse reliikvia” kaadrid on ilmselt paljudel silme ees. Kas võib esile tuua konkreetseid teemasid või lähenemisnurki, mis on just tänu Jaan Krossile meie teadvusse kinnistunud?

Kross on ettekujutust Eesti minevikust kindlasti tugevalt mõjutanud. Tõenäoliselt kõige selgepiirilisem pilt puudutab keskaega, mida ta kujutab romaanis „Kolme katku vahel”. Tolle aja kohta võib muidugi öelda, et keskaeg läks moodi populaarkultuuris, kunstis ja ka kirjanduses laiemalt. Kasvõi sellesama vürst Gabrieli kujul. Aga ma arvan, et Krossi panus on seegi, et ta tõi eesti kirjandusse huvitava ajaloolise karakteri. Ajalooromaanidele on omased tegelased, kes liiguvad eri rühmade ja ühiskonnaklasside vahel. Võtame näiteks Walter Scotti tegelased, kes ei kuulu õigupoolest ei ühte ega ka teise etnilisse või sotsiaalsesse rühma. Ka Krossi tegelased liiguvad sageli näiteks eestlaste ja sakslaste vahel, eliidi ja madalama klassi vahel. Krossi tegelased mõtlevad intensiivselt oma identiteedi üle. See ei mõjuta otseselt meie pilti mingist ajastust, aga ärgitab ehk mõtlema eestlaste kohale ajaloos. Krossi romaanid venitavad Eesti ajaloomälu repertuaari laiemaks kui mahtrasõjalik talupoegade rehielamus orjaelus vaevlemine. Kross tõi tegelastena Eesti ajaloomällu hulga kunstnikke, haritlasi, kirjanikke, aga ka Tsaari-Venemaa ametnikke.

Valdur Mikita romantiline müüdiloome, kus kõik hea kuni seksini välja on justkui Eestist pärit, on küllap atraktiivsem narratiiv kui näiteks Karl Ernst von Baeri doktoritöös kajastunud visioon 19. sajandi alguse eestlastest kui laiskadest, räpastest, vägevamate ees liiga alandlikest ja samal ajal alamate vastu julmadest inimestest. Lugeja seisukohast on õilistamist ilmselt lihtsam vastu võtta. Kui palju võib romantiseerimist näha Krossi romaanides?

Juba 1930-ndate romaanides olid tähtsad heroilise mineviku loomine ja positiivsed tegelased. Jaan Kross tegi seda kindlasti intelligentsemalt, aga ma arvan, et tal oli oma positiivne programm loomaks haaret Eesti ajalooliste tegelaste kohta. Aga ka kannatajaks olemine võib väga atraktiivne olla. Seda näeme praegu, kui eri riigid tahaksid justkui üksteise võidu olla lähiajaloo suurimad ohvrid. Eesti ajaloomälus on kannatamise ja orjuse lugu olnud pikka aega valitseval kohal. See on romantiline, aga traagilises võtmes. Oleneb ka lugeja maitsest, kumb on siis positiivsem või romantilisem tegelane: kas Bornhöhe Tasuja, kes langeb õilsas võitluses, aga on kindlasti tegelasena üheplaanilisem, või Jaan Krossi tegelased oma kõhkluste ja kahtlustega.

Kross pole lihtsasti lahtimuugitav. Ta oli ühelt poolt edukas kirjanik, kes sai üsna vabalt välismaal käia, aga teisalt olnud pikalt vangis ja asumisel.

Jaan Krossi 100. sünniaastapäevaks ilmunud „Tiit Pagu” on värssromaan, mida ta ise edasises elus enam ei meenutanud. Tagantjärele on küllap keeruline öelda, kas põhjused olid ideoloogilised või seotud kunstilise poolega?

Parasjagu valitseva ajalootõlgendusega vastuollu minek võib ka olla põhjus tekste varjata. Ma arvan, et Kross oli eluajal avaldatud teostega olnud esirinnas teatud ajaloopildi kujundajana, aga seejuures peavoolus siiski intelligentsel moel. Tema enda ideoloogiline positsioon oli keeruline ja põnev. Tal oli vasakpoolseid sümpaatiaid, ent samal ajal kuulus ta Eesti üliõpilaste seltsi, nii et temas oli ka rahvuslik-konservatiivne külg. Üheti oli ta edukas nõukogude aja kirjanik, kes sai üsna vabalt välismaal ringi käia, teisalt oli ta enne seda olnud pikalt vangis ja asumisel. Nii et kindlasti ei ole ta ideeliselt ega ideoloogiliselt lihtsasti lahtimuugitav. Krossi romaanide teemade hulgas on läbivalt kesksel kohal vastupanu ja kollaboratsionism. Alustades Balthasar Russowiga, kes Krossi tegelasena pidevalt mõtleb, kelle huvides või vaatenurgast ja kuidas ta ajalugu kirjutab. Sellest lõputust poolte valimisest võiks ju arvata, et ta peegeldab Krossi enda elu ja ajastut. Ühelt poolt on siin esil Eesti identiteedi teema: kuidas olla eestlane, milline identiteet valida, kui palju võtta üle sakslastelt või venelastelt? Teistpidi on esil looja, kodaniku ja võimu suhe.

Krossi on väga palju tõlgitud. Kui suur võiks olla tema roll Eesti ajaloonarratiivi kujundamises teiste rahvaste silmis?

Teda on tõesti palju tõlgitud ja näiteks saksakeelses keeleruumis on ta üsna tuntud. Tuntud kirjanik on ta ka Soomes, kus teda minu meelest loetakse nii eesti kirjaniku kui ka üleüldiselt ajalookirjanikuna. Näiteks romaani „Kolme katku vahel” on soomlasel võimalik lugeda lihtsalt ladusa romaanina keskajast. Eestlaseks olemise identiteediprobleemid ei ole Soome lugeja jaoks nii olulised.

Kui palju peaks ajaloolisi romaane lugedes teadlikult filtrit kasutama?

Igasugust ajaloolist teksti lugedes tasub filter vahele panna ja mõelda, et isegi kui see on professionaalse ajaloolase kirjutatud, peegeldab see siiski ka tema isiklikke vaateid ja tõekspidamisi. Ajaloost tõelist objektiivsust ei leia ja võib-olla on ajaloolisel romaanil siin ka eeliseid. Krossi näitelgi saab juurelda probleemide, paradokside ja inimeste valikute üle. Jah, muidugi, romaanid võivad näidata ajalugu lihtsamana, romantilisemana, mustvalgemana, kui minevik on tegelikult olnud, aga ideaalis peaksid need näitama ka ajaloo keerukust. Kross tuletab lugejale pidevalt meelde, et ajaloost ei ole lihtne selgust saada.